Tekst: Nordic Hambakliiniku hambaarst ja laserhambaravi spetsialist dr. MSc Gaili Kauba

Foto: Shutterstock

Artikkel ilmus ajakirjas IG Kevad 2014

Viimasel ajal on Euroopa hambaarstid üha enam hakanud tegelema hammaste valgendamisega. Materjalid selle tarbeks on muutunud hambaid vähem kahjustavaks. Tänapäeval EU direktiividega sätestatud vesinikperoksiidi % valgendusgeelides on viidud minimaalseks, pidades eeskätt silmas protseduuri ohutusnõudeid. Kaasaegsed ravitaktikad on patsientide õnneks jõudnud sinnamaani, et enam ei pea igat kahjustunud hammast koheselt eemaldama. Raviks on palju alternatiive ning seeläbi on ka arstidel võimalusi rohkem hambaid säilitada.

Küll aga ei saa me vältida seda, et elujooksul inimeste hambad muutuvad tumedamaks. Eks oma mõju ole sellel muidugi nii patsiendi eluviisidel, kuid mis seal salata – ka loodus teeb ajapikku oma töö. Kirglikud suitsumehed, kohvitajad, tee austajad ning punase veini sõbrad, on enamus kimpus hammastele ladestuvate parkainetega. Oluline on siin meeles pidada, et tumedaks ei pigmenteeru mitte hambaemail, vaid hamba pinnal olev hambakatt ning muud mineraliseerunud ladestused. Sellistel puhkudel annab päris hea efekti ainuüksi hammaste pärlipesu.

Viimane ei ole oma olemuselt valgendava toimega, kuid võib jätta sellise mulje, kui pigmendi- ning katukihi alt nähtavale pääsenud patsiendi naturaalne hambatoon taaskord päevavalgust näeb. Teine lugu on aga hambatooni kollakamaks muutumisel elu jooksul. Nimelt hambale annab kollaka tooni hamba sügavamates kihtides peituv kude – hamba dentiin. Elu jooksul kulub hammast kattev emailikiht aina õhemaks ning järjest enam hakkab kumenduma kollakas dentiinikude. Viimasest johtuvalt on reeglina naturaalne hambatoon vanemas eas kollakama tooniga. Osadel juhtudel on näiteks ka noorematel inimestel hammast kattev emailikiht õhem ning dentiini tõttu paistavad hambad kollakamad.

Oluline on, et hambaarstid ei propageeriks hammaste valgendamist. Kuid teisalt peame informeerima patsiente hammaste valgendamise võimalikkusest, selle plussidest ja miinustest. Kui inimene on aastakümneid tundnud ennast sotsiaalselt ebalevalt nt seetõttu, et looduse poolt on antud talle kollakamad hambad ning kui hambaarstide poolt pakutav valgendusmeetod paneb inimese end üle aastate naeratama ning ennast hästi tundma, kaalub see minu meelest üles kõik valgendusega kaasneda võivad ebameeldivused, mis reeglina on mööduva iseloomuga.

Kuidas vanasti hambaid valgendati?

Kuigi hammaste valgendamine tundub olevat moodsa maailma protseduur, on sellel tegelikult väga pikk ajalugu. Muistsed egiptlased kasutasid hammaste pleegitamiseks veiniäädikat ja vanad roomlased uriini. 18. sajandil, kui hammaste eest hoolitsemine oli habemeajaja kohustus, kasutati heledama ja läikivama pinna saamiseks hammaste lihvimist ja lämmastikhappega poleerimist. Tavaliselt tekkis selle tagajärjel rohkelt kaariest ja pulbi (ehk hambanärvi) kahjustuse tõttu hakkas hammas valutama ning kogu ettevõtmine lõppes pahatihti hoopis hamba kaotusega.

Esimene kirjalik õpetus professionaalidele juureravitud hammaste valgendamiseks ilmus 19. sajandi teises pooles. Pleegitamiseks soovitati siis kasutada klooritud lupja.

Kuidas ja mille abil tänapäeval hambaid valgendatakse?

Tänapäeval on hammaste valgendamiseks väga palju turvalisi võimalusi ja mugavaid vahendeid, kuigi ükski neist ei kingi 100% säravat naeratust. Peab teadma, et Hollywoodi-naeratuse saamiseks ainult valgendusest ei piisa. Olulised on ka ilus hambumus ja terved hambad.

Kasulik on teada sedagi, et ravitud hambad muutuvad valgemaks teistmoodi kui terved hambad. Kroonid, proteesid ja täidised ei muuda pleegitamisel värvi. Samuti võib juhtuda, et hammaste loomulik värv on juba piisavalt valge ning seepärast ei anna valgendus nähtavat tulemust. Enne hammaste valgendamist oleks mõistlik oma hambaarstiga nõu pidada ja vaadata, millised ootusedlootused on realistlikud.

Meie päevil on populaarseim valgendusgeeli komponent vesinikperoksiid (H2O2) ja valgendusmehhanism oksüdeerumisreaktsioon, mille käigus vabanevad vabad radikaalid, mis reageerivad hambapinnal orgaaniliste ühenditega. Selle tulemusel tekivad lühikesed ahelalised molekulid, millel on erinevad optilised omadused. Tulemuseks on silmanähtavalt valgemad hambad.

Hammaste valgendamine jaguneb välimiseks, sisemiseks ja kombineeritud valgenduseks. Välimist valgendust ehk hamba välispinna valgendust tehakse hambaravitoolis. Hamba pinnale asetatakse valgendusgeel ja seda aktiveeritakse erinevate valgusallikatega (nt laserid, LEDlamp või plasmalamp). See on ühekordne protseduur, mis kestab üks-kaks tundi.

Hambaid saab valgendada ka kodus. Selleks kasutatakse eelnevalt spetsiaalselt valmistatud valgenduskapesid, kuhu asetatakse valgendusgeel. Kaped jäävad patsiendile alles ja ta võib neid hiljem kodus mitu korda uuesti kasutada.

Hamba sisemine valgendus on mõeldud ravitud hammastele. Sisemise valgenduse puhul viiakse valgendusgeel hambaauku ja kaetakse ajutise täidisega, kuni on saavutatud soovitud tulemus. Seejärel geel eemaldatakse ja hammas saab uue täidise. Vahel on vaja valgendamisel kasutada ka kombineeritud meetodeid. Seda juhul, kui hambareas on nii terved kui ka ravitud hambad.

Mis võib hammaste valgendamisega kaasneda?

Kahjuks tuleb vahel ilu nimel veidi ka kannatada. Valgenduse puhul võivad hambad protseduuri ajal või pärast seda muutuda tundlikuks. Tavaliselt ei sega see igapäevast elu ja mõne aja möödudes tundlikkus kaob. Võib ka juhtuda, et valgendusgeeli on kasutatud kaariesest rikutud või eelnevalt kahjustunud hambakoe peal ning siis võivad tekkida pöördumatud kahjustused. Seepärast on soovitatav eelnevalt hambaarstiga nõu pidada. Tähelepanelik peaks olema ka valgenduskapede kasutamisel, et geel ei satuks igemele ja ei tekiks selle ravimatuid kahjustusi.

Niisiis, tänapäeval on hammaste valgendamine lihtne ja kiire viis oma naeratust värskendada. Selleks on palju mugavaid võimalusi. Kuigi hammaste valgendus on turvaline protseduur, tasub siiski eelnevalt hambaarstiga nõu pidada, et vältida pettumusi ja/või suukudede kahjustusi.