Riburadapidi asusid eestlased starti ja meil tuli päikese käes küpseda kõige kauem. Ometi lendas aeg kui linnutiivul ka meie jaoks ning peagi saime seljast visata oma sooja dressi, mis spetsiaalselt kohapeal annetamiseks mõeldud oli. Nüüd venis algus kui tatt, kuigi kell näitas juba 11, siis liikumine oli vaevaline ja kulus veel paarkümmend minutit enne, kui liikumine hakkas sörkjooksu meenutama. Minul isiklikult kulus aeg filmisele, sest plaan oli, et materjali viin koju. Esialgu olin ma entusiastlik operaator, kes filmis ühes ja teises suunas, liikumises ja peatudes. Sillal ronisin kõrgeimasse punkti, mis võimalik, et võimalikult palju olulist filmilindile püüda. Uskumatult võimas energia oli sel rajal üheskoos kõigi nende inimestega ja peagi veel pealtvaatajate sekka jõudes, muutus veelgi ennastunustavaks. Rahvas juubeldas, kuidas jõudis, laulis ja tantsis, justkui oleks käimas aasta suurim tänavafestival. Kusjuures lisaks olid bändid esinemas umbes nii iga nurga peal. Joogipunktid jumal tänatud igal miilil, sest kuigi tuul oli arvestatav ja kahjuks suurem enamus rajast vastu, siis esimesed tunnid kõrvetas päike korralikult, mis tähendas, et vesi on hädavajalik tarbida igas punktis.

Edasi saad juttu lugeda Kertu Jukkumi blogist www.kertujukkum.blogspot.com