Foto: Erakogu
Allikas: Kertujukkum.blogspot.com

Kertu kirjutab oma blogis nii:

Vabanda, et aeg on kulunud, aga New York elab teises rütmis, kui kogu ülejäänud maailm. Veelgi enam presidendivalimiste ajal. Seega pole olnud ülemäära aega magadagi, rääkimata muust. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Pöörasesse NYC-sse jõudes ootas mind ees alustuseks tutvumine eestlastega, kel kõigil oli ees see sama hullumeelne eesmärk – läbida New Yorgi maraton. Teadsin, et tuba jagan Lea-nimelise naisterahvaga. Kohe kohtudes mõistsime, et oleme ühel lainel ning juttu jätkub meil kahel kauemaks. Jahvatasin kohemaid oma kolmest tehtud maratonikogemusest, aga siis, kui Lea omadest kümnetest hakkas rääkima, tundus mõistlik targemat ja kogenenumat kuulata. Mis vanuses ning vormis pealgi! WOW! No tegelikult oli enamus eestlastest, kes kohale tulnud, jooksnud varem nii umbes 16 või 37 ning enamgi maratoni. Kusjuures enamus avastanud enese jaoks jooksmise alles neljakümnendates – mitmed kaotanud seeläbi paarkümmend kilo ja jooksevad nüüd maratone kui tõelised sportlased. Väga innustav! Rohkem ma oma hädisest kolmest joostud maratonist väga kellelegi ei maininud, kuigi ega keegi ka ei kritiseeriks. Teate, sportlased on maailma sõbralikumad ning positiivsemad inimesed. Teineteist veel ka ääretult toetavad. See sai selgeks kohe pärast saabumist ette võetud viimases ühistreeningus otse Hudsoni kaldal. Margus Pirksaare juhtimisel sai tehtud soojendusjooks, jooksuharjutused, lahtijooksud jne. Tunnijagu ja mis seal salata ma tundsin, et sellest piisaski, kuigi suurem etteaste ootas siiski alles ees.