Tekst: Dr Kristo Ivanov Nordic Hambakliinikute peaarst SA TÜK Stomatoloogia kliinik, arst-õppejõud hambaravi erialal Tallinna Tervishoiukõrgkool, lektor

Foto: Shutterstock

Artikkel ilmus ajakirjas IG Talv 2013

See kõik oli aja ja mõjutuste märk, mis käis kaasas slaavlaste suurenenud invasiooniga Euroopa kultuuriruumi. Ka praegu leidub maailmas hulganisti piirkondi, kus ilust on eri rahvastikurühmadel isemoodi arusaam. Seda võib olla meil raske mõista, kuid kes oleme meie, et hukka mõista. Üheks selliseks piirkonnaks on Kaplinn Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus hammastest ja sellega kaasnevatest omamoodi ilumeetoditest on saanud põlvkondadepikkune traditsioon. Nimelt on seal inimestel kombeks lasta eemaldada oma esihambaid.

Põhjuseid, miks seda tehakse, on mitmeid: mõni väidab, et tema kalurist vanaisa sai pärast esihammaste eemaldamist merel valjemini vilistada; teised toovad põhjuseks, et suudlemine esihammasteta on köitvam; kolmandad väidavad, et nende naeratus on niimoodi ilusam. Siinkohal tsiteerin üht Kaplinna elanikku: “Ma arvan, et mul on palju ilusam naeratus ilma esihammasteta. Ma lasin need eemaldada aasta tagasi. Mu sõbrad ja perekond lasid samuti oma esihambad eemaldada, nende naeratus on nüüd palju kenam. Ma sooviksin vähemalt ühte kuldhammast endale, kuid see on mu jaoks liiga kallis praegu.“

Eesti ja eestlased on oma ilumeelelt õnneks konservatiivsemad ning eeltoodud ekstreemsusi ei hinda. Pigem soovitakse, et hambad näeksid välja võimalikult loomutruud. Meie õnneks on Eesti arstidel ja hambatehnikutel kasutada kõik moodsaimad materjalid ja tehnikad, millega saavutada maksimaalselt loomulik ning arsti ja patsienti rahuldav lõpptulemus.

Põhjuseid, miks hambaarsti juurde pöördutakse, on hulgim, kuid selles artiklis räägin eeskätt olukordadest, kus patsient tuleb arsti juurde sooviga muuta oma naeratus kenamaks, säravamaks ja tervemaks. Arstidena peame muidugi tagama alati lisaks esteetikale ka funktsionaalsuse, seega on ka siin alati oma piirangud ja reeglid, millest peame kinni pidama. Näiteks ei ole harvad juhused, kus patsient loodab saada endale telerist nähtud Ameerika filmistaaride naeratust ja seda võimalikult lühikese ajaga. Alati ei ole aga kiirustamine suurte ootuste puhul õigustatud. Hea lõpptulemuse saamiseks on tihti vaja koostööd teha mitmel erialaspetsialistil ning eduka stardiplatvormi saavutamiseks võib minna kuid, enne kui saame alustada lõpptulemusele orienteeritud lihvi andmisega ehk siis selle poolega ravist, mis silmaga nähtav nii patsiendile kui ka kaaskondsetele.

Millised protseduurid eelnevad esteetilisele kroonimisele? Variante on erinevaid ja arstina võin öelda, et selliseid nii-öelda ideaalseid patsiente, kelle soovide täitmisele saame kohe asuda, st alustame hammaste ettevalmistusega kroonimiseks kohe pärast raviplaani koostamist, on kaks kümnest. Miks nii? Nimelt ei ole õige alustada kroonimisega kunagi enne seda, kui patsiendil on kontrolli alla saadud igemehaigused ja eemaldatud hambakivi – paraku ollakse selle lihtsa reegli vastu kerged eksima.

Minu põhjendus ravi vajadusele on lihtne: kes meist tahaks rajada endale ilusat, seejuures kulukat elamist lagunevale vundamendile? Just nii on ka hammastega ja hambaid ümbritsevate kudedega (igemed ja lõualuu). Enne tuleb remontida vundament ning alles siis alustame ülesehitusega. Igemeravi on tihti aeganõudev ning vajab ajas jälgimist. See aga ei ole alati patsientidele meeltmööda, kuna soovitakse kohest ja kiiret muutumist, saamata aru eelneva ravi vajalikkusest tulevase töö pikaealisuse seisukohalt.

Nimelt, tõsise kroonilise igemehaigusega patsiendi ravi koosneb enamasti 2–4 visiidist, kus hambakivi ei eemaldata mitte ainult silmaga nähtavatel hambapindadelt, vaid vaja on põhjalikku ladestuste eemaldamist ka igemepiiri alt, sest just seal tegutsevad kõige kurjakuulutavamad pisilased, kelle vilka elutegevuse käigus on igemed ja lõualuu pideva rünnaku all.

Eduka ravitulemuse saavutamiseks on vajalik osal juhtudel rakendada ka antibakteriaalset ravi tabletikuurina. Miks? Sest mitte ükski arst ei ole võimeline igemetaskust baktereid mehaaniliselt eemaldama. Nüüd, kui meil peaks olema ravitoolis patsient, kelle immuunsüsteem ei saa ise järelejäänud bakterite hävitamisega hakkama, on vaja nendele pisilastele lõpliku löögi andmiseks kasutada antibiootikume. Sellise ravi efektiivsuse on tõestanud ära minu väga hea kolleeg, tunnustatud igemeravi eriarst dr Ene Renate Pähkla, kes eelmisel aastal kaitses arstiteaduskonna nõukogu ees oma doktorikraadi just sama temaatikat käsitledes.

Nüüd, kui arstipoolne töö on ära tehtud, ei ole kogu lugu sugugi lõppenud. Ideaalis jääb patsient jälgimisele kuueks kuuks, kus igakuiselt külastatakse oma raviarsti, jälgimaks ravi edukust ja püsivust. Ning siinkohal on arstist suurem roll püsiva tulemuse saavutamiseks juba patsiendil, sest eduka ravi saladus peitub korrektsetes hügieenivõtetes. Nimelt, kui patsient hammaste eest korralikult arsti ettekirjutuste järgi ei hoolitse, on bakterite kiht kiire taas igemepiirile tekkima ning ravi ei pruugi vilja kanda. Seega peitub igemeravi eduvõti just kahe osapoole, arsti ja patsiendi edukas ja kohusetundlikus koostöös.

Teine valdkond, millele alati tuleb tähelepanu pöörata, on juurealuste võimalike põletike olemasolu ja nende likvideerimine enne kroonide asetamist. Põletike diagnoosimiseks laseb raviarst teha patsiendi hammastest röntgenülesvõtte. Patsiendid peavad arvestama võimalusega, et algselt krooni alla lihvitud elus hammas võib aja jooksul n-ö surra ning sellisel juhul võib tekkida kroonitud hamba juure alla põletik. Siin ei ole paslik otsida süüdlasi, kuna iga inimese hambad võivad erinevalt käituda. Oluline on mõista, et see ei tähenda kohe seda, et kogu töö kuulub mahakandmisele, sest juureravi saab vajadusel teha ka hammast eemaldamata: luues juurekanalile juurdepääsu läbi hambale asetatud krooni.

Kolmas valdkond, mida Eestis õnneks üha rohkem kasutatakse, on ortodontiline ravi ehk siis hammaste ritta sättimine breketitega. Üha enam on murdumas müüt, et breketid on mõeldud ainult teismelistele. Minu enda patsientide seas on mitmeid avaliku elu tegelasi, kelle järkjärguline muutumine on toimunud üldsuse silme eest varjatult, kuna breketeid ehk hambaklambreid on tänapäeval võimalik hammastele asetada ka nii, et need jäävad nähtamatuks: olgu need siis valged keraamilised, hambavärvi, breketid või teise variandina hammaste tagapinnale kinnitatavad hambaklambrid.

Hambumusanomaaliate korrigeerimisega tegelevad ortodondid, kes on saanud spetsiaalse väljaõppe hambaarstiteaduse kraadi omandamise järgselt, olles läbinud kolmeaastase väljaõppe. Miks sellist võimalust mõningatel juhtudel üldse kasutada on vaja? Aga näiteks sellepärast, et kui hammaste kalle on väga suur, on hamba lihvimisel krooni alla kalde vähendamiseks vaja mõnikord hammas eelnevalt suretada ehk juureravida. Kui ortodont on andnud hammastele õige kalde, võib suretamise vajadus puududa ning osal juhtudel on patsiendid ravi tulemusega nii rahul, et kroonimise vajadus puudub sootuks.

See teema on väga mahukas ning tuua lugejani kõiki detaile on ilmvõimatu. Eks ongi ju iga patsient eraldi indiviid ning ravile lähenemine ei käi alati raamatureeglite järgi. Meie kliinikutes töötavad nii Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tervishoiukõrgkoolis õppejõududena tegutsevad arstid, kui ka erialaselt spetsialiseerunud hambaravispetsialistid, kelle omavahelises tihedas koostöös antakse endast parim, et saavutada patsienti maksimaalselt rahuldav lõpptulemus. Oluline on, et patsient ja arst mõistaksid teineteist algusest lõpuni, sest mõnikord on patsientide ootused väga kõrged ning alati ei pruugi ka parima tahtmise juures olla võimalik 70aastasele patsiendile 20aastase naeratust kinkida.

Üldjuhul võime öelda, et tänapäevaste vahenditega on võimalik saavutada tulemust, mis on igati võrreldav ka mujal maailmas pakutava raviga. Seega, kui kõik ravietapid on vajadusel eelnevalt korrektselt läbiviidud, võib lõpptulemus välja näha ka sinu suus nii: 54aastane meespatsient, kellel olid vanadest lekkivatest täidistest ehk plommidest tekkinud hammastesse uuesti kaariesekahjustused ehk augud. Samuti oli tegemist igemeprobleemidega. Meie arstid viisid läbi interdistsiplinaarse ravi ning juuresoleval pildil on näha patsiendi olukord enne raviga alustamist ning pärast ravi lõpetamist. Ravi eri etappe teostasid dr Kristo Ivanov, dr Pille Hindrichson ja dr Juri Beljakov.