Konkurents

Seal, kus on palju naisi, seal ka pingeid ja klatsi. Võimalik. Õnneks võin selle väite ümber lükata. Ma ei ole tundnud meeletut konkurentsi või pahatahtlikkust ei Eestis ega välismaal. Loomulikult on inimesi, kes ei ole „my cup tea“, aga seda tuleb igal pool ette. Kui ikka tunnen, et tegemist ei ole n-ö minu inimesega, siis lihtsalt hoian eemale. Nii lihtne ongi. Eesti võistlustel on mind isiklikult alati ümbritsenud hoolivad ja rõõmsameelsed inimesed. Me grimmime üksteist, laename huulepulka, parandame vajadusel lava taga bikiine, jagame kõrvarõngaid, korrastame soenguid … mida iganes. Ja seejuures keegi ei mõtleks, et kas tegemist on otsese konkurendiga või mitte. Võib olla on mul lihtsalt vedanud! Möödunud laupäeval tundsin ennast pisarateni liigutatuna sellest, kuid palju tuge ja positiivsust sain lava taga tunda. Sellised hetked panevad mõtlema, kui suur väärtus on headel inimesel, edasiviiv jõud ma ütleks.

Välismaal võisteldes olen samuti ainult positiivsete emotsioonide osaliseks saanud. Soojad naeratused, peeglite laenamised (ikka tekib vajadus make up üle vaadata, kui oled nii tunnike rivis seisnud ja oma lavale mineku korda oodanud). Seega ei ole naistevahel metsikut pinget ja üldjuhul kaikaid kodaratesse ei visata.

Võistluseelne nälgimine

Selleks, et laval 6-pack välja paistaks, peaks võimalikult vähe sööma? Väga vale arusaam! Toitumisest teen pikema postituse hiljem, kuid siinkohal sooviksin välja tuua, et vähem söömine ei tähenda paremat vormi. Absoluutselt mitte. Nälgimine on lausa vastunäidustatud, sest laval tahetakse näha eelkõige ilusat tervet sportliku naist, mitte äranäljutatud inimvaret. Seega sööma peab ja palju, võtmeküsimus on valikutes ja kogustes.

Selleks korraks soovin teile, armsad lugejad, imelist lumist nädalavahetust  Kohtumiseni juba järgmisel nädalal Iluguru veergudel!

Jaanika