Tekst: Kertti Viru

Foto: Shutterstock

Allikad: ”Hair and Scalp disorders. 2000”, Wikipedia ja Juusteakadeemia

Kõik oleneb küll juuste väljalangemise põhjusest, kuid sageli on abistavaks vahendiks ka kvaliteetne peanahka ja juukseid hooldav toode ning mitmekülgne toidulaud.  Näiteks soovitatakse rõhku panna mineraalide-, vitamiinide- ja süsivesikuterikkale toidule. Samuti on juustele väga vajalikud B- ja E-grupi vitamiinid. E-vitamiini mõju tugevdab,  A-vitamiin omakorda soodustab juuksekasvu. Mineraalainetest on juustele kõige vajalikumad raud ja tsink.

Samuti eksisteerib haigusseisund, mille korral langevad täiesti tervel inimesel juuksed osaliselt või täielikult välja. Mineraalide ja vitamiinide tarvitamine mõjub siinkohal kindlasti hästi, kuid ei ravi haigusseisundit ja väga tihti ongi mõjuva ravi leidmine pea võimatu.

Mõned kuud tagasi viis ajakiri Iluguru läbi küsitluse, kus palusime jagada oma juuste väljalangemise vastu võitlemise kogemust. Tulemus ei olnud üllatav – ühele sobis üks, teisele teine meetod või preparaat. Juuste väljalangevuse põhjus on pea alati personaalne ning sellest lähtuvalt on erinevate juhtumite ja kogemuste arv piiritu.

Enamus vastanutest oli kokku puutunud lühiajalise juuste väljalangemisega. Sellisel juhul juuksed kas varem või hiljem siiski taastuvad. Raskem variant juuste kaotamisest kannab aga nime alopeetsia (Alopecia areata lad.k). Kuigi mitmed kaubamärgid ja kliinikud pakuvad välja erinevaid lahendusi ja ravivõimalusi juuste väljalangemise raviks, siis alopeetsia kõige raskemat vormi on pea võimatu ravida.

Tavaline ehk lühiaaline juuste väljalangemine

Juuksekarv läbib kasvades neli faasi: kasvufaasi, taandarengufaasi, puhkefaasi ja karva eemaldumise faasi. Juuste väljalangemine tekib siis, kui enamus juuksekarvu jääb enneaegselt ja üheagselt puhkefaasi. Enneaegne puhkefaas on seotud juuksejuure rakkude arengu häirumisega. Ühtlasi tähendab see ka seda, et juus n-ö sureb enne kasvutsükli lõppu. Uus juuksekarv tekib aga siis, kui karva normaalne kasvutsükkel on läbi. Tänu sellele on paljud folliikulid ehk karvanääpsud tühjad ja juuksed tunduvad õhematena.

Nagu öeldud, on põhjuseid mitmeid, alates pingetest igapäevaelus kuni raskete haigusteni ja sellega seoses manustatud ravimiteni. Ükski ravi pole aga tõhus, kui ei eemaldata haigustekitajat. Kui see on kõrvaldatud, siis on pea alati võimalik lühiajalist juuste väljalangemist välja ravida ning juuste eelnevat seisukorda taastada. Väga edukaks on viimasel ajal osutunud ka tooted, mis panevad rõhku peanaha hooldusele.

Miks alopeetsia tekib, on enamjaolt teadmata

Tüüpilised esimesed sümptomid on väikesed kiilad laigud. Mõne aja pärast võib neid tühimikke olla juba mitu. Need kiilad laigud peas ning habemepiirkonnas võivad olla mitmesugused, kuid kõige levinumalt on nad ümmarguse või ovaalse kujuga. Selliseid laike võib esineda kõigis keha piirkondades, kus on karvad. Kui tühimiku servast tõmmates eraldub karvu, viitab see aktiivsele haigusele ja edasisele karvade kaole. Sageli taandub see probleem iseenesest umbes ühe aasta jooksul.

Alopeetsiat on kolme tüüpi. Koldeline alopeetsia, ladinakeelse nimetusega Alopecia areata, on selle seisundi kõige levinum vorm. Pähe tekivad ümarad, erineva suuruse ja kujuga kiilad laigud, mis võivad vahetevahel kaduda ja siis taas tagasi ilmuda. Koldeline alopeetsia võib aja jooksul muutuda Alopecia totalis´eks ja ka Alopecia universalis`eks. Esimese puhul langevad välja kõik peas olevad juuksed ning teise puhul kaovad kõik kehal olevad karvad.

Miks selline seisund tekib, on siiani veel mõistatus. On leitud seos geneetikaga, samuti on esinenud kaasasündinud alopeetsiat ning ühe tegurina võib nimetada ka stressi. Üks levinenum arvamus on, et   immuunsüsteemi rakud püüavad hävitada juuksekarvu, pidades neid võõraks allergeeniks. Miks nad seda teevad, seda siiski öelda ei osata.

Igal juuksekarval on väike karvatõstjalihas, mis kinnitub juuksekarva ja -juure ümber olevale sidekoele.  Juukseakadeemia trihholoogi sõnul murdub juuksekarv krambiga sarnase kokkutõmbe tagajärjel, mille tekkepõhjus on teadmata. See tähendab, et juuksejuure ümber olev sidekude pigistab juuksekarva katki või kahjustab seda nii tugevalt, et juus murdub hiljem näiteks töötlemise käigus. Sageli kaasneb ka peanaha valulikkus või pinges tunne. Pärast kokkutõmmet ei pruugi juuksekadu kohe väliselt näha olla. Juuksed võivad välja kukkuda edasise juuksehoolduse käigus, mille tõttu tekivad peanahale ümmargused juusteta laigud. “Tühja ala ümbruses võib märgata nn juuksetüükaid, mida eksikombel peetakse uuteks juusteks. Mikroskoobiga uurides aga selgub, et tüüka ladvas tüveosas puudub pigment. See näitab, et juus ei saa toitaineid korralikult kätte, mistõttu mingil hetkel tulevad ära ka need väikesed juuksed ning laiguline ala laieneb veelgi,” lisab juukseuurija.

Sageli on sellise seisundiga inimesel kõikvõimalikud proovid ja analüüsid korras ning tihti keeldutakse seda ka haiguseks nimetama.

Peale tavapärast stressiseisundit on pakutud ka, et juuksejuurtesse võib olla kogunenud rohkelt kaltsiumi, mis takistab toitainete imendumist (seda on võimalik tuvastada juuksejuureuuringus mikroskoobi abil), mistõttu juuksed muutuvad nõrgemaks.         Uuringud on näidanud, et laiguline juuksekadu esineb sageli tarkadel, intelligentsetel ja tundlikel inimestel, kes on loomult vastutustundlikud ning kes hoiavad oma tundeid ja läbielamisi pigem endas, kui näitavad neid välja. Seetõttu võib keha hakata reageerima nende enda vastu.

Tihti lohutatakse, et selline seisund on mööduv, kuid pole harvad ka olukorrad, kus kiilad laigud peas vahel kaovad ja siis siiski tagasi tulevad. On ka juhtumeid, kus inimene põdes laigulist alopeetsiat, mis taastus, kuid millele paari aasta pärast järgnes seisundi raskem vorm ning kadusid nii juuksed kui ka kõik muud karvad kehal.

Tõsi, mõningast edu on siiski saavutatud kortikosteroidide kasutamisega. Kõige parem efekt on saavutatud kortikosteroidide süstimisega. Samas ei ole võimalik tagada, et see mõjub. On olemas ka kreem, kuid see ei suuda siseneda naha sisse nii sügavale, et mõjutada juuksejuuri. Suukaudsete vahendite miinuseks peetakse aga mõju olemasolu ainult tarvitamise perioodil.

Kirjandusse on paisatud  uuringuid, mis mõne ravimi suhtes on saavutanud häid tulemusi, kuid üldjuhul puudub usaldusväärsus. Seda juba põhjusel, et seisund võib iseenesest taastuda ning pole võimalik olnud kindlaks teha, kas taastumine oli iseeneslik või mõne medikamendiga seotud.

Alopeetsiaga kaasnevad ka muud ebameeldivused. Esiteks võib kiilas peanahk saada kergesti päikesepõletuse. Ninakarvade puudusega kaasneb heinapalaviku ja muude allergiate oht. Ripsmete puudumine muudab aga silmad tundlikuks ja vastuvõtlikuks. Probleeme võib olla ka küüntega, sest keratiinist moodustuvad nii juuksed kui ka küüned. Kuna see seisund mõjutab väga suures osas ka inimese välimust, siis võib kaasneda ka ärevushäire, sotsiaalfoobia, ehk kartus viibida kohtades, kus on palju inimesi või kus muul moel võib liigset tähelepanu saada, ning loomulikult võib selline seisund kaasa tuua ka depressiooni.

Kindlasti pole paljud kliinikute omanikud ja medikamentide või kosmeetikumide maaletoojad minuga nõus, et tegemist on pea ravimatu seisundiga. Samas on hulgaliselt ka eestikeelsetes foorumites selle haiguse põdejaid, kes nagu ühest suust kinnitavad, et pole abi saanud. Ka paljud seisundit kirjeldavad meditsiiniväljaanded on viidanud, et kasulikum investeering on parukas, kui lõputud erinevad ravid. Muidugi käib see jutt alopeetsia kõige raskema vormi kohta.

Alopeetsia ei tähenda, et nüüd on kõik läbi

Võib ju tunduda, et kui naisterahvas kaotab oma välimusest juuksed, kulmud ja ripsmed, siis peab ta edaspidi koduseinte vahele jääma. Tegelikult on inimene füüsiliselt täiesti terve ja võib täpselt sama edukalt oma igapäevast elu elada, kui enne saatuslike laikude teket.

2011. aastal kandideeris Miss Ameerika tiitlile 22-aastane Kayla Martell, kes on alopeetsiat põdenud poole oma elust. See tähendab, et kui Kayla 13-aastaselt esmakordselt iludusvõistlustel võistles, oli ta juba kiilas ja kandis parukat.

Tegelikult pole ta kunagi armastanud parukat kanda ja vabal ajal ta seda ka ei tee. Erandiks on missivõistlused ja missikohustuste täitmised. Parukasse suhtub ta nagu võltsripsmetesse, mida ka kõik teised võistlejad kasutavad. See on osa imagost. Samuti ei taha ta, et talle seoses juuste puudumisega hinnaalandusi tehakse.

Oma esimese parukaga pidas ta vastu täpselt pool päeva, siis pani selle ära kappi ja koolipäev jätkus ilma ebamugava lisandita. Enesekindlusest ei olnud Kaylal puudus nii teismelisena kui ka praegu.

Ta on enda jaoks avastanud ka olukorra plussid. Esiteks juba see, et enne missivõistlust saab ta oma soengu juba eelmisel õhtul valmis teha ja saab sellevõrra võistlustulle palju rahulikumalt astuda.

Alopeetsiat  seostatakse tihti stressi ja pingega. Huvitaval kombel hakkasid aga Kayla omad juuksed just siis, kui ta oli sukeldunud missikaruselli, uuesti kasvama. Turritavad juuksesalgud tuli aga maha ajada, sest muidu ei saanud parukat korrektselt pähe panna.

Alopeetsia pole puutumata jätnud ka paljusid meediainimesi, kes mõnikord on sellest lausa oma kaubamärgi teinud. Telesaate juht Gail Porter tegi oma kiilanemisest 2005. aastal lausa eraldi dokumentaalprojekti. Ta keeldus kategooriliselt kandmast parukat, et rohkem teadvustada selle probleemi olemasolu.

Näitlejanna Neve Campbell puutus alopeetsiaga kokku, kui ta oli 23 aastane. Tema seostab seda eraeluliste pingetega. Nimelt oli tal käsil lahutus, ületöötamine surus nurka ning lisaks kõigele muule tuli hakkama saada jälitajaga.

Ameerika jalgapllivõistkonna Chicago Cubs endine juht Mike Quade haigestus alopeetsiasse kolmeaastaselt. Ta on öelnud, et just spordiga tegelemine aitas tal leida sõpru ja saada n-ö ühiskonna poolt aktsepteerituks.

Matt Lucas, tutntud briti komöödianäitleja (”Little Britain”), hakkas alopeetsiaga koos elama juba kuueaastaselt. Ka temal on alopeetsia  vorm, kus kehal ei ole ühtegi karva. Ometigi ei sega see tal kirjutada üliandekaid komöödiastsenaariumeid ja ka näitlejatööd tegemast.

Näitleja Christopher Reeve elu koos alopeetsiaga algas, kui ta oli kuueteistkümneaastane. Oma raamatus kirjeldab ta värvikalt, kuidas ta erinevalt juukseid kammides püüdis kiilaid kohti varjata. 1978. aastal, kui mees sai kuulsaks tänu Supermani osatäitmisele, läbis ta iga kolme kuu tagant steroidisüstide kuuri.

NBA korvpallur Charlie Villanueva, kellel alopeetsia sümptomid ilmnesid, kui mees oli kolmeteistkümneaastane, on osalenud teleprojektis, kus ta külastas sama seisundiga inimesi. Charlie Villanueva, Matt Lucas ja Mike Quade põevad kõik alopeetsia kõige raskemat vormi. See tähendab, et peale juuste on kadunud ka kulmud, ripsmed ja ülejäänud kehakarvad.

USA võrkpallikoondise mängijad ajasid end 1992. aastal kiilaks, et avaldada toetust ja austust Bob Samuelsonile, mängijale, kes ka peab koos elama alopeetsiaga.

Tegemist on palju ebameeldivusi toova seisundiga, kuid see ei sega normaalset elu. Tihti on probleem just nii suur, kui suureks inimene selle ise teeb. Jah, alopeetsia ei sega olla elurõõmus ja imekena välja näha.