Let it goooooooo
Ükskord ühe esinemise ajal olid mu lava ees stilistid ehk siis kaks rändoomset tüdrukut, kellest üks, pärast põgusa pilgu heitmist minu poole, keeras enda teise suunas ning lausus põlgliku näoga „issand muidu nii ilus tüdruk, aga misasi tal seljas on?!?!”.
Kritiseeri mu loomingut ja ma murdun. Kritiseeri mu välimust, riideid, stiili ja mul on ükskõik. Miks mul on ükskõik? On see mingi enesehinnangumäng, mida ma olen võitmas? Kas ma olen nüüd mingi enesekindel inimene? Nope. Ma pean siiski endale iga päev meelde tuletama et, yo, Tiiu, mäletad me leppisime kokku, et sa ei võta enam teiste arvamust oma välimuse kohta südamesse.
Iga päev. Mitte ainult jõuludel, valentinipäeval või naabrionu kassi ristiema kasutütre nimepäeval. Ma ei ole perfektne inimene, aga ma ei viitsi enam olla kartlik inimene. Kriitikutele on enda tagument niikuinii olulisem. Ära mõtle üle. Katkised inimesed tahavad ennast teiste najal üles ehitada. Ja sina ei pea nende kark olema.
Nii ta läks – tahtsin kirjutada julgusest olla erinev, julgusest olla sina ise ja hakkasin hoopis soiguma kritiseerimisest ja hinnangute jagamisest. Need asjad vist kuuluvadki kokku. Hirmufaktor tuleb ületada. Ma luban sulle, et hakkab kergem. Igat uut sammu tõelise sinuni on aina kergem ja kergem teha.