(Üle)hoolimisest ja brutaalsest aususest
Läksin ükskord ühe tuttavaga vaidlema. Mina argumenteerisin, et positiivse lähenemisega saab paremini kasvatada uusi skille ning iseloomujooni. Tema väitis, et „lillede peale peabki s*ttuma, siis kasvavad paremini.“
Aga kui sa võilille peale pool tonni lehmakooki kühveldad, mis sa arvad, mis siis saab? Kasvab tast siis steroidmusklitega pimedas helendav peast 9-kohalisi matemaatilisi tehteid arvutav selgeltnägijast megapõõsas?
Ema ütles mulle ükskord, et mis räppar sa oled, mine tööle. Vahel loobivad väetist su peale inimesed, kes sinust hoolivad, ja teevad nad seda justnimelt seepärast, et nad sinust hoolivad. Hoolitsus on hea. See annab turvatunnet, hingerahu, kamraadlust jms.
Aga vahel on hoolitsus nagu pähe tõmmatud kilekott. Lämbumistunne võtab võimust. Lõpetab kõik su piinad. Ja kes ei tahaks laskuda Nangijaalasse (väljamõeldud maailm, kuhu Astrid Lindgreni raamatus „Vennad Lõvisüdamed” peategelased pärast surma sattuvad, koht, kus sünnivad muinasjutud – toim) kortsus kilekott peas ja suur Maxima logo otsaees terendamas.
Hoolivad inimesed arvavad, et nad teevad sulle teene. Nende motivatsioonid on tegelikult puhtad. See ei tähenda aga, et me peaks neid kuulda võtma.