Et oma tavalisuslevelit natuke hajutada ja pürgida ka sinna „eriliste” hulka, olen ma oma välimust (ja seeläbi ka sisemust) küllaltki palju aja jooksul muutnud. Olen enda keha külge riputanud s*tta kanti (see on teaduslik mõõtühik) moekaid riideid, kulda ja karda. Hõõrunud meigitooteid oma näonaha kortsudesse, sättinud soengut, näidelnud enesekindlust. Seda kõike nii palju, et see hunnik tooteid on ajapikku imbunud mu ajurakkudesse ja mu alter egod on sulatanud ennast mu hinge terviku sisse.
Kui sa oleks mineviku-Tiiut näinud, siis sa oleks peale vaadates tõdenud et „aa, see on see tüdruk, kes tahab meeleheitlikult kõigile meeldida ja ei julge öelda/teha/panna selga mitte midagi ekstravagantset ja normist erinevat, sest äkki ta siis ei meeldi kellelegi”.
Kuid ometi oleviku-Tiiul on ülimalt suva su arvamusest. Nüüd, kui keegi ütleb mulle, et talle ei meeldi tätoveeritud ja värviliste juustega lärmakad inimesed, siis selle asemel, et haavuda ja südamesse võtta, ütlen ma sulle head teed, jumalaga, ära enam eksisteeri mu läheduses. Kuidas saavutada oleviku-Tiiu pohhuismistaadium?