Tekib õigustatud küsimus, kuidas käituda või mida õigupolest teha, kui enda suhet distantsilt vaadeldes leiad sellest rohkem omamishimu kui armastust ja vabadust. Kas tõesti on siis kõik kadunud?

Ei ole! Miks, küsid sa? Sest sina, naine, oled jumalanna! Räägin sulle ühe loo. Tunnistan ausalt, et kuni 28. eluaastani olin ma suhetes üsna egokeskne ja ebaküps. Ja olin seda seni, kuni minu ellu tuli suur armastus. Kõlab nagu muinasjutt? Ei olnud! Sest see võrratu naine pani mu kannatuse igas mõttes proovile. Mina olin harjunud naist nii-öelda omastama – ilusate sõnade egiidi all tahtsin ma tegelikult kohandanda ta enda meheliku kavalusega nii-öelda täpselt enda käe järgi. Aga teate, mis tema tegi? Ta eiras kõiki mu katseid ja palveid temaga manipuleerida täiesti mängleva kergusega. Käis seal, kus soovis, kellega soovis, millal soovis ning tegi kõike, mida tahtis. To make a long stroy short, siis tagantjärgi – fakk, see oli nii ilus! Sest see tegi must mehe!

Iga kord, kui mul mõne tema tegevuse, olemise või millega iganes probleem oli, siis ütles ta lihtsalt: “Tegele selle tundega enda sees. Kõik emotsioonid ja stressid, mis pinnale tulevad, on sinuga kuni sa nad neutraliseerid ja lahti mõtestad. Ma usun sinusse! “. Ja teate mis, naised! Diilisingi, sest mul ei jäänud muud üle! Kõik diilisin ära. Võiksin lausa diiileriks hakata . Ja see metsik roos! Kui tänulik ma talle olen selle võrratu kogemuse eest, mis tegi poisikesest mehe!

Naine, kas sa aimad, millele ma vihjan? Sellele, et tänapäeva ühiskonnas on paljud mehed veel sisemiselt poisikesed, sest neid on hoitud vati sees. Aga kes neid seal hoidnud on? Kumb on sinu meelest ilusam – kas elus- või plastiklill?

JÄLGI MARGUSE TEGEMISI TEMA BLOGIST MIS TEGELIKULT LOEB?