Türgi naised jällegi olevat küüntele roosa tooni andmiseks leotanud roosi kroonlehti. Egiptuse viimane vaarao, kaunis Kleopatra, ilustas oma küüsi alati roostepunase tooniga, mis saadi henna abil ning teinekord isegi iseenda verd appi võttes. Mida kirkam ja tumedam oli küünte toon, seda tähtsam oli tema kandja positsioon.

Ka Chou dünastia valitsemisajal (600 eKr) jaotati inimesed küünte värvi järgi klassidesse: kõrgeimat auastet omanud toonisid oma küüned kuldse ja hõbedase värviga, aste allpool kanti jõu ja julguse märgiks punase või musta varjundiga küüsi, madalamal klassil olid lubatud vaid väga lühikesed ja heledad küüned. Muistses Hiinas kasvatati staatuse märgiks küüned ebamõistlikult pikaks ning kanti neid alati värvituna. Küünte erakordse pikkuse tõttu ei suutnud aadlikud ennast ise riietada, lusikaga süüa ega mitmeid muid toiminguid teha. Küünte murdumisohu vältimiseks abistasid neid loetletud tegevustes teenijad.

Ka küünte kaunistamise ehk nail art’i kunsti juured ulatuvad palju kaugemale kui esmapilgul arvata võiks. Nii arvatakse inkad olevat esimesed, kes kaunistasid oma sõrmeküüsi joonistustega, peamiselt kotka kujutistega. Seega ei ole nail art muud, kui vaid unustatud vana.