Küünelakk rikkus pulmad

Käisin sel suvel esimest korda pulmas. Olin nii elevil ja lasin endale teha soengu ja meigi, ostsin uue kleidi ja kingad. Ühesõnaga täisvärk. Küüned otsustasin värvida sama päeva hommikul, kuna siis on kindel, et lakk ei jõua hakata maha kooruma. Ütlen etteruttavalt veel, et pulmapidu toimus Võrus ja seega pidime juba varakult sõitma hakkama. Enne seda pidin varahommikul veel meigis ja soengus käima. Hommikul käis äratuskell … nagu ikka, esimesese äratuse keerasin kinni. Teine äratus … Ah, magan natuke veel. Kolmas … Kurat, nüüd pean ma kiirustama! Lakkisin ruttu enne minekut veel ühe käe küüned – punaseks! Teist kätt ei jõudnud teha. Ah teen hiljem juuksuris olles! Ja loomulikult, arvake ära – ma olin seal nii jutuhoos juuksuri ja meikariga, et unustasin! Alles pulma kohele jõudes märkasin, et ühe käe küüned ainult lakitud. Ma tean, et enamiku jaoks võib see väike asi olla, kuid mina olen perfektsionist. Ja hoolimata sellest, et olin läbi mõelnud riietuse, meigid-soengus, jäi see üks pisiasi mind terveks õhtuks häirima. Pidin kogeaeg oma üht kätt peitma. Punased küüned ka ju veel …

-Kertrud