Mulle meeldivad meigi juures need võimalused, see tohutu värvide mäng. Ma ei arva, et meiki kandev naine veaks teisi ninapidi – meik ei saa teha sinust kedagi teist. Ta võimendab su ilu ja kahandab murekohti. Annab sulle mänguruumi iseendaga – minu arust on imeline, kuidas mu pruunikasrohelistes silmades tuleb lillakat tooni lauvärviga esile rohekas toon nii, et oleksin nagu täielik rohesilm. Ma tunnen, et istudes peegli ette, endale meiki peale kandes, on see hetk iseendaga kahekesi ja kõige mõnusamas mõttes. Ma vaatan endale silma, turgutan oma mõtteid ja oma enesekindlust, leian oma sisemise naise. Oma väe. Meik on selleks, et seda kõike minu enda jaoks kinnitada. Jumestus on minu enda jaoks. See pole kellegi teise jaoks – mitte meeste ega teiste naiste. Minu jaoks. Mina tunnen end ilusama ja erilisemana. Sellepärast ma tahan selle kohta rohkem teada ja uurin selle kohta – võimalusi on nii palju ja avastamata on veel rohkem.

10ne aasta pärast, võibolla olen võtnud ette jumestuskooli ja sealt veel edasi, grimmikooli. Ilujumestuse kõrvale on tegelikult tekkinud edasine huvi teatrigrimmi vastu – kostüümigrimm – maskid, haavad, parukad. Järgmine tase kunstis, mis ei keskendu enam ainult ilule, vaid ka selle vastanditele. Minu eesmärk ei ole saada meikariks, et saada tööd ilusalongis. Ma tegelikult ei teagi, mis mu eesmärk otseselt on. Ma tean, et tahaksin seda osata oskuse ja enda pärast. Ja võibolla ükspäev oskangi. Enda pärast.