Ja läksimegi teisel reisipäeval rõõmsasti Sephorasse šoppama. Mattias vajus riiulite vahelt kohvile ja mina sinna riiulite vahele võlumaale seiklema. Veidi aega ekslemist ja mind püüdis kinni tore müügineiu, kes Ameerikast Taani kolinud oli. Ja kuigi ta oli müügineiu, ma sain aru kuidas mu uus huvi rajas silla kahe rahvuse vahele. Peale paariminutilist tavamüügi juttu stiilis “Mida täpsemalt otsite?” ja “Kat Von D peitepulgad on tõesti head”, olime me järsku nagu kaks pisikest tüdrukut. Ta näitas mulle erinevaid särapuudreid ja -pulkasid, avastasime et meie nahatüüp on täpselt sama – kuiv nagu kipsplaat (ainult Miša teeks sellise paraleeli), leidsime huvitavaid kombinatioone põsepuna ja highlighter’ite vahel, mis tedagi üllatasid ja uurisime pintsleid.

Ta oli nii vahva ja tore tüdruk, suurepärase huumorisoonega ja mõelda, me saime ühele lainele fakti pärast, et Becca särapuudrid on nii hea pigmendiga! Tund pool hiljem suure kotitäie asjadega poest lahkudes, ütles Mattias, et üritas vähemalt kolmel korral minuga rääkima tulla, kuid ei suutnud mu selja taga seistes mu tähelepanu võita ega hakanud ka vahele segama – me tundusime täitsa teises maailmas olevat. Mõtlesin hiljem, et ehk oli ta siis nii hea müügiinimene, kuid kaks päeva hiljam tagasi minnes (tekkis paar tellimust kodumaale teistelegi viia) tundis ta mu kohe ära, mainis mu õele, et pigem tõmbas tema ise mu šopingule piiri peale (mis oli tõsi – ma oleks ilmselt veel asju soetanud) ja sai ka mu õega, kes meiki väga ei austa, jutule. Ja ei müünud talle midagi. Ma ei tea miks, Sephora on minu Disneyland vist.