Foto: Sandra Palm

„Salvestustel saab alati palju nalja, kuid laval olles hoiad end ikka tagasi ja publiku ees lõkerdama ei hakka. Sketšidega on olnud ka nii, et jõuad lava taha, vaatad nendele inimestele otsa, kes hetk aega tagasi sinuga rahva ees näitlesid ja on jälle hästi naljakas. Naeru ega teiste emotsioonide tagasi hoidmine on minu jaoks loomulik protsess, kuid siiski ei tohiks asju liiga palju endasse koguda. Nii nagu naer etenduse lõppedes ühel hetkel siiski suust tuleb, nõnda peaks endast välja laskma ka muud tunded. Sest iga asjaga tuleb omal ajal tegelema hakkama.”

Tööväliste naljade eest palub Kaisa tihtilugu aga hoopis vabandust, kuid mitte seetõttu, et need õelad oleks, lihtsalt ei pruugi iga inimene kohe läbi hammustada, kas neiu mõtleb nüüd öeldut tõsiselt või mitte. „Usun, et vahepeal tekib inimestel tunne küll, et kas teda saab üldse tõsimeelselt võtta, kui ta kogu aeg nalja teeb. Seda on mulle ka öeldud. Nalja võin põhimõtteliselt ükskõik mis teemal teha. Kui ma hoos olen, siis ikka tuleb, aga vahepeal peab ennast ka tagasi hoidma.”

Nagu ka kõigi meiega, mängib saatus Kaisagi eluga oma mänge. „Vahel tundub, et mu elu on nagu komöödia või varjatud kaameraga salvestusel olev saade. Isegi sõbrad kutsuvad mind vahel hullumagnetiks, sest tõmban endale vahel ligi väga omapäraseid eksemplare, kes räägivad täiesti segast juttu või teevad midagi imelikku. Aga võib olla lihtsalt oskan selliseid asju ise märgata, mine sa tea. Näiteks hiljuti bussipeatuses seistes tuli minu juurde üks vanamees ja ütles, et neiu, ma tahaks teile midagi laulda. Ja tead, mis? Lauliski. Mingit vanaaegset ballaadi. Ja siis lihtsalt seisad seal ja mõtled, et miks just mina, nii palju teisi inimesi on ju ümberringi!?”