Minu suurim moeäpardus leidis aset ühel uhkel peol, kus oli punane dresscode. Kohal olid tuntud Eesti inimesed ja fotograafid. Kandsin sel õhtul pikka punakas-oranži siidkleiti. Tegemist oli minu esimese disainerkleidiga ja olin selle üle väga uhke. Alguses tundsingi end nagu õhtu staar – sain palju komplimente ja olin fotograafide lemmik. See pilvedel hõljumine ei kestnud aga kaua. Või no täpselt nii kaua, kuni nägin ühe alkoholitootja promotüdrukuid. Neil oli peaaegu samasugune kleit seljas nagu minul – täpselt sama värvi ja sarnase lõikega, ainult selle alkoholibrändi logo oli lisaks peal. Püüdsin sellest aga omal tujul mitte langeda lasta. „No mis seal ikka,” mõtlesin, „Minul on nagunii kvaliteetsem kleit (ja ilusam!).” Naeratasin jälle ühele fotograafile ja tuju läkski juba paremaks. Aga mitte kauaks … Ühel hetkel sikutas üks vanem proua mind varukast, kui tema lauast möödusin ja lausus kõval häälel: „Valage mulle šampust juurde! Ma juba ammu ootan!” Ma läksin näost punaseks ja ütlesin, et ta on inimesega eksinud ja viipasin käega promotüdrukute suunas. Sellel daamil oli nüüd endal ka häbi – vabandas ette ja taha. Ma korraks olin isegi pettunud ja vihane ning tundisn alandust, kuid hiljem juba viskasime sõbrannadega nalja selle üle.

– Keit