Minu suurim suurim iluaps, mis mul siiani meeles, on seotud keskkooliaegsete käeharjutustega jumestuse tegemisel. 1980. aastate lõpus hakkasid välismaalt meieni jõudma tänase pilgu läbi vaadatuna üsna kahtlase kvaliteedi ja kummalise värvigammaga meigipaletid, mis toona aga tundusid mulle ülimalt ihaldusväärse luksusena. Minu 16. sünnipäeval mu suur unistus täituski – sain endale roosas plastümbrises jumestuskarbi, milles leidus valik lauvärve, põsepunasid ja teineteise sisse torniks kokkupandavaid huulepulki. Oh seda piiritut, pea taevani ulatuvat õnne!
Nii ma õhinal erinevaid meigivärve ja -tehnikaid katsetama hakkasin, ammutades inspiratsiooni toona kultusliku venekeelse moeajakirja Burda ilulehekülgedelt, mida emal teab mis ime läbi saada oli õnnestunud. Iseäranis lummatud olin jumestuse rubriigist, milles tutvustati iga hooaja meigitrende, ning otsustasin neid omaenda näol järele proovima hakata.
Minu suureks arusaamatuseks esitleti uusi jumestamise trendisuundi igas ajakirjanumbris aastaaegade kaupa. Olin küll hämmingus, miks antakse suurel ja soojal kevadel lugejale infot sügismeigi kohta, sest klassikalisest aastaaegadel põhinevast värvianalüüsist polnud ma toona midagi kuulnud, ning ahmisin iga saadaoleva infokillu endale tänulikult sisse.
Ühel kenal märtsikuu hommikul kooli minnes otsustasin endale teha vaoshoitult pruunides mattides toonides meigi, võttes selleks taas Burda lehekülgedelt šnitti. Leidsin enda suureks rõõmuks oma imelisest meigikarbist kõik vajamineva ning olin tulemusega superrahul. Koolipäev sujus kenasti – sain mitu head hinnet, olin rõõmsas tujus ning tundsin end üldse suurepäraselt. Ja muidugi minu oivaline meik, mille üle nii uhke olin … Kuni jõudis kätte klassijuhatajatund koolipäeva lõpus. Uurisin end enne tunni algust rahulolevalt peeglist, imetledes oma “veetlevalt” pruune silmalauge ning aristokraatlikku kahvatust.
Minu uneluse katkestas meie armas ja heasüdamlik klassijuhataja, kes veidi murelikul ilmel minult mu tervise kohta päris, sest ma nägevat kuidagi nukker ja väsinud välja. „Mina – nukker ja väsinud?!” Olin veidi segaduses ning tundsin hinges solvumusetorgetki – kuidas siis ometi teised ei märka, kui suurepäraselt ma end tunnen ja kui kaunis välja näen?! Hoolimata õpetajale antud kinnitusest, et minuga on kõik kõige paremas korras, soovitas ta mul järgmisel päeval koju jääda ja puhata …
Sain oma iluapsu tagamaadest aru peaaegu aasta hiljem, kui äsja ilmumist alustanud ajakiri Anne avaldas aastaaegadel põhineva värvianalüüsi tutvustuse. Mu heal õpetajal oli õigus – soojad sügisvarjundid muutsid minusuguse klaari naha, tumedate juuste ja sinakashallide silmadega külma värvitüübi tõesti nukraks ja väsinuks.

-Aivi

Kui ka sul on mõni naljakas ilu- või moeäparduse lugu, siis jaga seda meiega ning Iluguru teeb sulle kingituse (väärtuses 37€). IGA LOO SAATJA SAAB KINGITUSE! Rohkem infot loe siit!