Kristian Steinberg on Londonis tegutsev ning laias moeilmas meesterõivastega tuntust ja tunnustust kogunud moelooja.  Sügisel esitles disainer Eesti moenädalal aga oma esimest naistele suunatud kollektsiooni, mis oli inspireeritud Pocahontasest ning tõi lavale võimsa koreograafia, põneva värviloo ning feminismile keskenduva disaini.

Millal sa oma esimese riideeseme tegid?

Oma esimese riideeseme tegin sel ajal, kui Kuninglikus Tehnikaülikoolis õppisin. Olin just keemiaõpingutest aasta vabaks võtnud ning käisin Stockholmi Kunstiakadeemia tekstiilikunsti osakonna kursustel. Ning kursuse lõpuprojektiks oli moe-show, mille tarvis valmistasingi oma esimesed riideesemed – kaks meeste rõivakomplekti tehnomaterjalidest nagu kevlar ja lurex.

Iseloomusta oma loomingut!

Minu loomingut võib nimetada intellektuaalseks mässumeelsuseks. Püüan alati leida uusi lahendusi ning töötan selle nimel iga päev. Usun, et selleks, et ajaga kaasas käia, on oluline mitte tavadesse kinni jääda. Samuti on väga tähtsal kohal selle protsessi käigus ka tagasiside. Ma küsin pidevalt teiste arvamust ja analüüsin seda.
Minu jaoks on iga rõivaeseme tegemine nagu muusikapala loomine. Kõik instrumendid peavad omavahel harmoonias olema ja hästi kokku kõlama – kangad, värvigammad, siluetid ja lõiked. Ning vähem olulised ei ole ka minu loomingu nii-öelda reklaammaterjalid, mille puhul olen väga põhjalik igas pisemaski detailis – olgu selleks siis rõivaste pildistamised, kutsete kujundus või moe-show terviklahendus.

Sinu suurim õppetund selles äris?

Ma olen õppinud seda, kui oluline on sinu ümber olev meeskond. Sest üksi on lihtsalt võimatu kõigi pisidetailidega tegeleda.
Aga samas kõige tähtsam on ikka see, et sul oleksid head ideed ja korralikult disainitud tooted.

Sa esitlesid Tallinn Fashion Weekil oma esimest naistekollektsiooni Pocahontas. Miks just selline nimi?

Sest Pocahontas on palju enamat kui vaid lugu indiaanipealiku tütrest, kes reisis kaasa Inglismaale ja suutis omaks võtta võõra kultuuri ja usu. Pocahontase lugu räägib inimese kohanemisvõimest muutlikus maailmas. Oma kollektsiooniga tahtsingi tähelepanu tõmmata sellele, et see maailm, kus elame, on väga kiirelt muutuv, kuid Pocahontas oli naine, kes ei lasknud end piiritleda ning inspireeris sellega paljusi feminismi teemadel mõtlema.

Pocahontase kollektsioon / foto: Saara-Samantha Steinberg, modell: Carmel-Ann Heinmets, jumestus: Laura-Liisa Srubišek

Kes oli sinu Pocahontas ehk muusa selle kollektsiooni loomisel?

See projekt sai alguse tegelikult juba eelmine talv EKAs, kus andsin abstraktse moe kursust. Minu õpilased, kellega koostöös seda kollektsiooni lõime – Ester Soidla, Kreeta Aidla, Brita-Liisa Brutus – olid ühtlasi ka minu muusad. Tegemist oli pideva dialoogiga, kus kõik said oma arvamust avaldada. Inspiratsiooni saime sellest, et kuidas näeb maailma tänapäeva noor Eesti naine: ta väljendab ennast nii nagu ta ise soovib, murdes norme ja reegleid ning tema seksuaalsus ei ole mitte mehe silmade püüdmiseks, vaid selleks, et ennast väljendada.

Kristian oma EKA õpilastega Veneetsias, kus tehti algust Pocahontase projektiga

Kuidas riietaksid oma Pocahontase Eesti pühadehooajaks?

Hoiaksin ta kaugel eemal klišeedest ja soovitaksin tal kanda midagi musta, võimendada õlgu ning panna rõhk kingadele ja parfüümile.

Oled öelnud: „Tallinna moenädal ei peaks kopeerima maailma moelavasid, vaid näitama Eesti disaini eripära.” Mis on sinu arvates Eesti disaini eripära?

Mulle tundub, et iga generatsiooniga muutub Eesti looming omanäolisemaks, see integreerib minevikuga väga vähe. Siinsete noorte looming on intellektuaalne ja norme kõigutav. Ootan põnevusega, kas sellest kooruvad lähitulevikus ka selged trendid.
Hetkel ei hinda Eesti veel küllalt seda, kui huvitavad rahvuste segud meil siin on. Kuid ma usun, et see muutub õige pea.

Oled alati disaininud meesterõivaid. Miks otsustasid naistekollektsiooni välja anda?

Mul oli midagi feminismiteemadel naistemoe kohta öelda ning selle kollektsiooni välja andmine oli minu viis end sel teemal kuuldavaks teha ja end väljendada. Minu arvates on kehaideaalide tagaajamine ületanud juba igasugused piirid. Tahtsin luua kollektsiooni, kus rõivad on mitut moodi kantavad ja sobivad erinevate proportsioonidega naistele. Tallinn Fashion Weekil seda kollektsiooni esitledes valisime modellideks erinevate proportsioonide ja vanusega naisi. Ma nautisin ise väga seda moeetendust ja mulle tundus, et sama tegid ka need modellid. Nad olid kuidagi nii enesekindlad ja tundsid end laval selles kollektsioonis väga hästi.

Pocahontase kollektsioon / foto: Saara-Samantha Steinberg, modell: Carmel-Ann Heinmets, jumestus: Laura-Liisa Srubišek

Kuidas sa mehena end sellises naistemaailmas üldse tunned?

Ma arvan, et me oleme kõik üks ühiskond ning me ei peaks jagama seda maailma naiste- ja meestemaailmaks. Aga kui sa nii just küsid, siis ütlen, et tunnen end väga mugavalt. Ma töötan igapäevaselt koos naistega ning mul on väga huvitav näha maailma ka läbi nende silmade. Samuti olen ma alati oma emaga väga lähedane olnud ning arutan temaga alati paljud asjad läbi. Ehk siis see nii-öelda naistemaailm ei ole minu jaoks sugugi võõras.

Milline näeb välja sinu tavaline päev Londonis?

Ma teen kas tööd, reisin või tegelen sõjakunstitreeningutega. Ning kuna London on kultuurimeka, siis oleks lausa patt mitte külastada näituseid, moderntantsuetendusi, ooperit ja teatrit. Mulle meeldib ka enda harimine ja asjadega kursis hoidmine, seepärast loen palju tehnoloogiauudiseid ja samuti filosoofiateemadel. Hiljuti hakkasin uuesti ka prantsuse ja itaalia keelt õppima.

Sa elad ise Londonis. Kuidas sa võrdleksid Londoni ja Tallinna tänavapilti?

Tallinna moepilt on oodatust huvitavam ja siin on rohkem sellist nii-öelda mässumeelsust. Ja ma ei ole sugugi ainus, kes nii arvab. Hiljuti võõrustasin Tallinnas välismaa moeajakirjanikke ning nad olid samuti väga positiivselt üllatunud Tallinna moepildist.
Eriti kiidaks noori, kes oma julgete valikutega linnapilti huvitavaid nüansse lisavad!

Kuidas välismaal läbi lüüa?

Ma ei hakka valetama – see on raske ning nõuab palju tööd, ressursse ja kontakte. Ei piisa ainult sellest, et oled andekas, või ainult sellest, et oled töökas. Olen näinud mitmeid Eesti brände, kes püüavad Londonis läbi lüüa, aga juba õige pea mõistavad, et see on keeruline ja väga kulukas. Tegelikult ei ole see Londonis ainult eestlastega nii – siin valitseb üleüldine talentide lahkumise probleem. Sest elu on siin väga kallis ja seetõttu on karjääri alustamine raske. Londonist on saamas New York kahjuks ja minu arvates on see kaotus kogu maailmale.