Muretsesin endale pintslite komplekti, sest sain aru, et üks asi on meiki näole panna ja teine asi on seda NÄOLE KANDA ÕIGETE VAHENDITEGA!!! See komplekt oli 10 pintsliga. Kaks kuud hiljem otsustasin 30 pintslilisse investeerida, sest tegin sõbrannale meiki ja ma sain aru, et mul jääb kahest pintlist puudu, et ühte look’i saavutada. Mul oli juurde vaja. Sain komplekti kätte – mitte midagi ei saa aru. Ühte pintslit on topelt, kuid need on on mõeldud erinevate asjade tegemiseks, aga teevad ikka sama asja. WHAT!? Soetasin endale kahe kuu jooksul kolm lauvärvipaletti, kaks neist on tehniliselt samade värvidega, aga tegelikult ei ole ja neid saab miksida ja mätšitada.

Ma tean, et võib olla kogu seda tavaari on mul küll ja veel – aga ma tahan et oleks rohkem, sest nii on valikuid! Ma tunnen meigi vastu praegu sama, mida laps mänguasjade vastu – kunagi pole küllalt ja kaks samasugust tähendab topeltrõõmu. 

Käisin hiljuti Taanis õel külas ja kuna see oli juba neljas kord Kopenhagenis käia, ei olnud mul absoluutselt piinlik fakti pärast, et kõige rohkem (peale õe nägemist muidugi, ma ei ole tundetu maniakk) ootasin ma Sephorasse minekut. “Olgu mis on, aga me peame minema Sephorasse!” teatasin Mattiasele juba lennukis. Teda see muidugi nii ei tõmmanud, ilmselgeltel põhjustel, aga ta, armsake polnud ka vastu – ta toetab mu kinnisideele kalduvat huvi.