Elu pärast diagnoosi

Möödus kuus aastat. “Läbisin kõik alopeetsia etapid kuni jäin juustest täielikult ilma (alopecia totalis, kui tahad teada mu diagnoosi). Isegi udukarvad ei kasva mul enam peas. Kehal on karvad veel alles, ka kulmud ja ripsmed on omal kohal, kuid neis pole enam pigmenti. Ainus asi, mida praegu kahetsen on see, et oma haiguse puhangul ei teadnud ma, et see võiks olla seotud minu emotsionaalse olekuga. Siis oleksin hormooniravi asemel valinud hoopis psühholoogi kabineti. Praegu käin kord nädalas mesoteraapias ning minu uus arst on väga positiivselt meelestatud. Segades kokku vitamiinikokteile lubab ta, et paari nädala pärast proovime plasmaliftingut. Peame juuksefolliikulid taas tööle saama ja see ei ole enam lihtne, sest stress on olnud väga pikaajaline ning vereringlus peanahas on häiritud. Taastumise protsess võib võtta kuid, võimalik, et ka aastaid. Ja kindlustunnet, et kõik läheb hästi lihtsalt ei ole. Siiski on asjal ka positiivne külg – mure muutis mind tugevamaks. Mõni aeg tagasi käisin reisil ning võtsin seal ringi jalutades rätiku peast. Ja tead, mis? Rahval oli suva. Absoluutselt ükskõik. Ka rannas oli ilma rätikuta tore peesitada. Olen isegi endast mõned rätikuvabad fotod Instagrami postitanud. Samas selleks, et Tallinnas palja peaga ringi käia, ei ole ma veel piisavalt tugev. Kuid mine sa tea, mis juhtub homme, sest ilmselt pool aastat tagasi ei oleks ma julgenud isegi sellele intervjuule tulla.”


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Iluguru päev ilusalongis

  Iluguru hakkab käima jälgimas erinevaid iluprotseduure ilusalongides. Naiste seas on väga populaarsed erinevad protseduurid – ripsmepikenduste panek ning hooldus,…