Teistsugune ilu

Kui Birgit oma kiilaspäist peegelpilti esimest korda nägi, sai ta šoki. Sel hetkel oli talle toeks vaid tema sõbrannast juuksur, kes ütles kohe, et see on lõikus, mis tüdrukule suurepäraselt sobib. Sellegipoolest ei suutnud Birgit peeglile mitu päeva läheneda ja kartis katsuda oma pead. “Alguses kandsin kogu aeg mütse, siis läksin üle rätikute peale. Nüüdseks on mul neid tõesti väga palju – ilmselt saaksin anda eratunde ning meisterklasse rätikute sidumisest. Paljud inimesed, kes minuga enne mu haigust tuttavad polnud arvasid, et kannan kogu aeg rätikuid sellepärast, et see on minu stiil. Lisaks hakkasin kandma tugevat meiki. Kui sul juukseid ei ole ning peas on vaid kirju rätik, jäävad fookusesse silmad. Muidugi toimivad hästi ka suured kõrvarõngad. Aeg-ajalt hakkan peaaegugi murduma ning kaalun paruka võimalust, kuid siis ütlen endale ikkagi ei. Mulle tundub, et see poleks aus. Ma ei taha oma probleemi teiste eest varjata, tahan olla murest tugevam. Ei ole tähtis, mida inimesed mu selja taga räägivad, ma peaksin olema sellele haigusele tänulik. Kui saatus poleks mult juukseid võtnud, siis oleksid ilmselt siiani närvihaige paanitseja.”