Kui Birgit lõpuks hingetohtri juurde visiidile sai, kuulis ta fraasi, mis siiani tema kõrvades heliseb: “Te ju ei armasta ennast üldse! Juuksed on naiste ilu puhul väga tähtsaks elemendiks. Ja te olete ennast sedasi närinud, et jäite neist lihtsalt ilma …” Ja arstil oli õigus. “Olen endale alati sisendanud, et olen andetu, ei oska midagi teha … ja mulle on alati tundunud, et ma ei meeldi teistele inimestele,” tunnistab tüdruk. “Hakkasin oma iseloomu kallal töötama ja lubasin endale, et enam nii palju ei stressa. Läksin isegi kirikusse. Nüüd mõistsin, et olen piisavalt tugev, et kõigi elu väljakutsetega toime tulla. Vahel hakkavad mu tuttavad omavahel arutlema, et juustega on taas mingi jama lahti, et otsad on katki ja need ei hoia enam mitte kuidagi. Ainus soovitus, mis neile anda saan on rahuneda maha. Hingata sisse ja välja. Rahu on ilu alus, kuigi ennast kätte võtta on selles osas tõesti väga raske.”

Pingete maandamiseks hakkas Birgit tegelema spordiga. Suvel jookseb ta tihti metsas ning talvel käib suusatamas. Aastaringselt teeb regulaarselt ka jõutrenni. “Mul on alati olnud see n-ö viielise-tüdruku-kompleks. Kui sain 12as klassis oma elu esimese nelja, puhkesin kohe nutma. Süüdistasin selles vaid ennast. Isegi mu vanemad ei mõistnud siis, milles probleem oli. Ja probleem oli minus. Olin ennast oma mõtetega alati emotsionaalselt piinanud. Mu töö on samuti suur osa minu elust – olen väga ambitsioonikas inimene, kuid mida kõrgemad on sinu ambitsioonid, seda valusam on läbi kukkuda. Ja kuna töö turunduses tähendab ju pidevat suhtlemist ning pean oma välimusega atraktiivne, mitte eemaletõukav olema, siis otsustasin, et ei hakka enam kinnistele ustele koputama, vaid otsin uusi võimalusi. Uut arsti.”