Kuu aega pärast mesoteraapia ja hormoonisüstide kuuri lõppu, kukkusid juuksed taas välja. “Olen oma emale ja õele väga tänulik, kes mind tol hetkel lõputult toetasid. Ema kordas, et olen kõige ilusam, kuigi olin üsna kindel, et temagi peas valitses tol hetkel täielik paanika, mida ta kogu jõuga alla surus. Abivalmis oli ka mu 80seks saanud vanaema, kes tõi mulle aeg-ajalt koju ajalehtedest hoolega välja lõigatud teemakohaseid lugusid ja retsepte. Aeg möödus ja mu lootus paranemisele oli iga päevaga suremas. Siis soovitas mulle üks tuttav kosmeetik järjekordset kliinikut. Mõtlesin, et miks mitte, kaotada pole enam tõesti midagi. Uus arst määras mulle juba tuttavaid Diprospani süste ja füsioteraapiat , kus peanahale määritakse spetsiaalset salvi, pannakse mingi kiivritaoline mürakas pähe ja peanahka töödeldakse UV-kiirte abil. Nii raviti mind kaks ja pool aastat. Mulle süstiti Diprospani ja kui juuksed kasvasid pähe, mindi üle mesoteraapia peale. Ilma Diprospanita aga langesid kiharad taas välja ning alustasime nullist,” meenutab Birgit.

Tüdruk mõistis, et elu lõpuni hormoonide peal elada ei saa, tema kurnatud organism vajas puhkust nüüd ja kohe. “Kui juuksed hakkasid taas hõrenema, läksin uude kliinikusse, mille arstid ütlesid, et minu haiguse ja emotsionaalse seisundi vahel on seos. Kuid kahjuks osutus see kliinik minu jaoks liiga kalliks, lisaks peaksin ma seal taas maksma erinevate analüüside eest. HIV-test, maksaensüümide, hormoonide, mikroelementide analüüsid. Iga uus arst tahtis omal käel veenduda, et mu probleem pole nakatav või pärilik. Mu vanemad on juba pea 60sed ja isa pole endiselt kiilakas. Ka testide ja analüüside tulemused olid head ja minu tervis perfektses korras – lenda kasvõi kosmosesse ära. Raha ja pingutused aga lendasid samal ajal lihtsalt tuulde.”