tekst: KRISTIINA VIRT / fotod: SHUTTERSTOCK

“Mu juuksed on alati olnud paksud ja kohevad. Ja seda juba lapseeast saati,” räägib mõtlikult aknast taeva- ja merepiiri kokku sulandumist imetlev Birgit (nimi toimetuse poolt muudetud). “Ma pole neid isegi kunagi värvinud. Aeg-ajalt tegin muidugi lokke või sirgendasin … Kuni sain 24. Ja kõigest nelja kuuga jäin oma kiharatest ilma. Aga see kõik juhtus juba kuus aastat tagasi.”

Birgiti lugu algas siis, kui ta sai oma esimese, nagu talle endale seda kutsuda meeldib, täiskasvanud inimese töö. “Turundusassistent! Kujutad sa seda ette? Tulin otse ülikoolist nii uhkele ametipostile ja rõõmustasin nagu väike laps,” jutustab Birgit oma esimesest karjäärielamusest. “Ja siis juhtus katastroof, mitte globaalne, kuid minu jaoks saatuslik. Firmas hakkasid puhuma uued tuuled, vahetus kogu juhtkond ning mina sain endale kohe kaks uut ülemust. Hakkasin muretsema, kas minu töökoht jääb ikkagi alles või siiski leiavad nad mingi põhjuse minu vallandamiseks? Kuu aega elasin pöörases stressis.”

Birgit on alati olnud soe ja äärmiselt emotsionaalne inimene, ka kõige pisemad asjad ajasid teda tasakaalust välja. Ebaõnnestunud tööpäev, läbikukkunud turunduskampaania, tüli noormehega, kellega tüdruk äsja kokku kolis – kõik see tähendas tema jaoks maailmalõppu. “Süüdistasin ennast absoluutselt kõiges ning arvasin, et olen täielik luuser,” räägib ta. “Ja siis algas kauaoodatud puhkus. Sõitsime kutiga Hispaaniasse. Kõik hakkas justkui hästi minema, kuni tõmbasin ühel päeval käega juustest läbi ning hirmuga märkasin, et suur karvakimp jäi mu peopesasse alles. Esimeseks reaktsiooniks oli paanika. Mitte kunagi oma elus ei ole ma isegi tõsisemalt haige olnud ning ei saanud nüüd absoluutselt aru, kuhu joosta ja mida teha. Helistasin emale, kes rahustas mu maha ja soovitas proovida riitsinusõli – vana hea nipp.”