Itaalia kohvik, kuhu Mario mind lahkesti kaasa kutsus, oli imeline ning veelgi imelisem oli pea sama emotsionaalne pere, kes sellesse asutusse elu sisse puhus. Pereisa vastutas kohvi eest, ema kamandas köögis ning poeg tantsis oskuslikult laudade vahelt, võttes vastu külaliste tellimusi. Järgmisel päeval otsustasime reisikaaslasega, et sõidame taas saare teise otsa, et nautida seda head kohvi. Mõtlesin, et uute-vanade maitsete otsimisel proovin cappucino’t. Kui noor poiss mu tellimust kuulis, vaatas ta mulle suurte silmadega otsa: „Te soovite capuccino’t? Aga kell on ju kuus õhtul,” kiljatas ta ootamatult toonis, nagu oleksin oma hommikusöögi kõrvale paar pitsi viina palunud. Kogusin kopsudesse hapnikku, et talle viisakalt vastata, kuid juba seisiski meie laua ääres suure kõhuga isa. „Oi, te olete Mario sõbrad! Lubage, ma toon teile midagi muud?” Sain teada, et kõik piimakohvid, latte, capuccino, macchiato on itaallaste jaoks puhtalt hommikused joogid. Pärastlõunal joovad nad vaid ristretto’t, veidi paksema tekstuuriga ja väga kanget jooki, n-ö vedelat adrenaliini, mis avab silmad ja paneb pea tööle justkui imeväel. Äärmisel juhul corretto’t ehk grappa’ga maitsestatud kohvi.

„Okei”, ütles mu kaaslane aeglaselt infot seedides. „Siis võtan ühe americano, per favore.” „Americaaaanoooo!?!” kordas mees imestunult ning tema nägu venis pikemaks, justkui oleks ta talle rusikaga kõhtu löönud. Ma arvan, et samahästi oleks ta võinud tellida kasvõi imiku verd. „Mamma mia! Milleks?” küsis kohviku peremees ning kööginurgast paistis korraks pereema imestunud nägu. Kõige rohkem soovisin ma sel hetkel lihtsalt haihtuda, vajuda läbi tooli ja mulla ning ujuda välja kuskil teisel pool planeeti, Vaikses ookeanis jahutada häbist punetavaid põski ujudes Uus-Meremaa mandrini välja. Kuid samal hetkel raputas mehe sõbralik hääl mu tagasi maapinnale: „Ma üllatan teid, tahan, et te lahkuksite siit vaid parimate elamustega.”