Tekst: Kristiina Virt
Foto: Shutterstock

Kolm aastat tagasi tutvusin Kreekas ühe kirgliku itaallase Marioga (milline iroonia!), kes saatuse kombel meie valitud hotellis töötas. Ta oli animaator ning metsikut draivi kiirgus temast kilomeetrite kaugusele. Iga kord, kui Mario kellelegi midagi tõestades ja samal ajal intensiivselt kätega õhku liigutades basseini ette jõudis, hakkasid päikese käes kuldpruunikaks küpsenud naised lõpuks ometi liigutama. Mängima naljakaid mänge, tegema kükke ning olid tema käsul valmis kasvõi otse basseini veejalgpalli turniiriks sukelduma. Temas oli power’it ja kirge, mida jagus kõikjale. Usun, et kui ühe inimese energiavarudest ja emotsioonidest oleks võimalik toota autokütust (et seda hiljem ka välisriikidesse müüa), siis poleks Kreeka omal ajal ilmselt pankrotini jõudnudki. Kuid see selleks. Ja kuigi Mario oli kirglik absoluutselt kõiges, armastas ta ühte asja isegi kordades rohkem, kui modellimõõdus naiste igapäevane piitsutamine. Ja selleks oli kohv.

Kord nädalas oli Mariol vaba päev ning iga kord kihutas ta saare teise otsa ja veetis seal pikki tunde kuni õhtuni välja. Kõigepealt arvasin, et tal on tuline romaan mõne jumalannalikult kauni kreeklannaga ja kuna meist olid saanud suured sõbrad, otsustasin oma teooriale kinnitust otsida. Minu küsimuse peale hakkas aga Mario kätega veelgi intensiivsemalt vehkima ning naeris vastu: „Scusa, bella! Milline rumal mõte! Ma käin seal kohvi joomas.” „Ja hotelliümbruses pakutav kohv sind siis ei rahulda,” küsisin vastu. „Nalja teed?” vastas ta, „Muidugi, mitte, see pole ju päris Itaalia kohv!”