17.30

Tööpäeva lõpp ja harjumuspärane kohvik, kus end aeg-ajalt kosutamas käime. Järsku tuleb tuttav teenindaja meie suunas (tehes nägu nagu poleks me kunagi kohtunud) ning juhatab lauda. Keit võtab capuccino ja keerulise nimega pähklikoogi, mina jään truuks mustale kohvile ning tellin selle kõrvale porganditordi. Tegelikult oleme siin taas eksperimendi nimel. Kui oleme söömise lõpetanud, kutsub Keit teenindaja lauda ja ütleb kindlal häälel: „Mul on väga kahju, aga tundub, et oleme mõlemad rahakotid tööle jätnud ning ei saa tellimuse eest tasuda.” Sisimas olen juba valmis laua alla vajuma ning libistan käe märkamatult kotti, et veenduda, kas mu kaart on ikka kaasas. Viimane asi, mida kumbki meist nende ilusate kleitide, soengute ja meikidega teha sooviks, oleks köögis nõusid pesta. Või mida tänapäeval sellises olukordades tehakse? Ilmselgelt ei olnud meie välimusest omad järeldused teinud ning suuremat sorti jootraha oodanud teenindaja selleks lihtsalt valmis. „Palun oodake, ma kutsun kohe juhataja.”

Ja sealt ta tuleb. Blond naine, pikk ja peenike, kõrgetel kontsadel – meie tänase eksperimendi kõige ehedam eeskuju vaatab meile otsa ja naerab. „Nonii tüdrukud, mis me siis teiega teeme? Loodan, et koogid maitsesid hästi ja lepime kokku, et käite meie juures ka edaspidi kohvitamas. Ja sel korral teeme teile n-ö välja! Aga võtke palun järgmine kord rahakotid kaasa.” Ohkan kergendatult ja tahan kiiremas korras jooksu panna. Kohvikust väljudes hakkame juba ise naerma – räägitakse, et tasuta lõunaid ei ole olemas, kuid nüüd teame kindlalt, et kui midagi väga tahta, siis piisab ka punasest huulepulgast, ilusast kleidist ja enesekindlusest.