Välimus on kindlasti see, mida kumbki meist varem karjääri nimel kasutanud pole ega ka kohelnud olulise trumbina, n-ö rakendamata ressurss. Seega võtsime vastu kindla otsuse – proovida enda nahal järele, kas šikk väljanägemine on väärt hommikuti varem ärkamist või siiski mitte. Mõeldud – tehtud. Järgmisel hetkel leian end juba juuksuri ja jumestaja juurde aega kinni panemas ja ülejärgmisel istume autosse ning suundume kleidijahile.

Hommik. Äratuskell. Kas tõesti pean ilusa soengu ja meigi nimel tavapärasest pea kaks tundi varem ärkama? Teen ühe silma lahti ja liigun oma mõtetes kingariiulite suunas: saapad, tossud, teised tossud … bingo! Veinpunased kingad peaksid olema alt kolmandas riiulis. Värskendavalt jahe dušš ja turgutavalt kange kohv teevad imesid ning tunnen end juba oluliselt reipamana. Ilusalongi ees näen Keiti – oleme muutusteks valmis.

Salongist väljumiseks oleme mõlemad lõplikult üles ärganud. Kõik on täpselt nii, nagu ette kujutasin: lainelised juuksed, pliiatskleit, kontsaga kingad ja punane suu. Traditsioone murdmata hilineme tööle täpselt 20 minutit. Kena ülikonnaga härrasmees hoiab meile lifti – kas ta on meie maja töötaja? Pole varem näinud. Või polegi väga vaadanud? „Ilusat päeva,” ütleb ta meile, kui lift 8. korrusel peatub. Milline viisakus! Astume kontori uksest väga kindlal sammul sisse oodates sadu komplimente. Kuid kontor tundub olevat pooltühi ning istume vaikides oma laudade taha, et valmistuda tunni aja pärast algavaks kohtumiseks.