„Halli linna värvid“

Lagunenud tehashoone naeratab mulle oma hambutut isiksust

Kajakad rapivad maas vedelevat prügikotti nagu immuunsüsteem pisikut

Inimesed nagu Ruubiku kuubikud, kel osad värvid puudu ja ei saagi enam kunagi kokku panna

Kirikutorn põrnitseb mind põlastavalt ülalt alla

Linnusitt õlal, lapse hele naer kõlab

Vihm näos teeb nõelapisteid, tuge pakub haisev trammiiste

Vingus grimassid, pokkerinäod nagu plastik,

Ropendav purjakil mees, põiklen rögastava mutikese teelt

Suitsupahvak silma, heitgaasi tõmban ninna

Ja ikka süda kisub sinna, halli värvilisse linna

Hall nagu hülgeperse, kivid, tuvid ja sombune taevas

Ja selle veel sombusemad keemiapilvelaevad

Suitsukonide ja nätsuplekkide muster asfaldil hüpnotiseerib mind

Ja kodutu külmast parkunud käed ütlevad, mis on ühe plastpakendi hind

Reklaamplakat mille vastu kiirelt kaotan huvi, mu jalge ees siblib tuvi,

Sama tooni kui linn, mis ümbritseb mind, kudrutab mulle oma tüütuid saladusi

Hallid inimesed, sitked nagu umbrohi, mis ennast jultunult läbi sillutiseplaadiprao pressib

Pargis jõlkuval poistekambal on matchivad dressid

Taamal sillerdavad MUPO helkurvestid

Ööseks kinni pandud putkade akende ees on hallid restid

Mulle meeldib kogu see kompott, melu, mulle meeldib toores elu

Enda ümber kui uulitsal astun, ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu

Vaenlane või sõber, filosoof või peast nõder

Halli linna värvilised inimesed kannavad endas maailma tõde