Keha on tempel, mitte häbiasi

Nahk on Indias sama auväärsel kohal kui juuksed. See peab olema hele ja täiesti karvavaba. Kusjuures just siit, meie arvates ülejäänud maailmast lootuselt maha jäänud päikesetõusuriigist on pärit ka moodne kulmude niiditamise meetod ehk threading, mida siin turistidele isegi kõige viletsamates randades pakutakse. Kuid selleks, et jõuda randa, pead sa kõndima mööda pikki tänavaid, kus müüakse naljaka tegumoega maikasid, aladinipükse (kahjuks aga mitte lendavat vaipa ega džinni lampi, mida südamest leida unistasin) ja kohalikke vürtse. Söögikohtadest välja hõljuv karrilõhn täidab õhku ja jääb juustesse kinni ning seguneb ülejäänud aroomidega.

Intensiivsed lõhnad, laste naer, kirju tänavarahvas – kõik seguneb ühte ning pea käib ringi justkui pärast karussellil sõitmist. Imestunult paremale ja vasakule vaadates ning kaamerat muudkui ühelt hoonelt teisele suunates, jään järsku seisma. Minu silmade ette jääb iidne tempel, mis kaunistatud … khmmm… Kaamasuutra fragmentidega. Kuidas see võimalik on? Tuleb välja, et paljastus ei ole Indias sugugi häbiväärne (kes oleks võinud arvata!). Vastupidi – keha on jumalik ning selle keskmeks on kõht, mida pidevalt sari kandes demonstreeritakse. Lisaks kõhule hinnatakse siinses kultuuris ka lopsakaid puusasid ja rindu. Ja Kaamasuutra ei ole midagi muud, kui armastuse raamat.

Kas kõik need lõhnad või mingi muu maagia, kuid avastan ühel hetkel isegi, et olen osake loodusest ning olemasolevad kompleksid kaovad kui imeväel. Mõned päevad mööda Indiat ringi reisides unustad ära kõik lõhnad, õpid viletsusest mööda vaatama ja sinu sõnavarasse lisandub kaks uut sõna „namaste” ja „ajurveda”. Ja see tähendab vaid üht – nüüd oled valmis oma elus uut lehekülge keerama, täis värve, uusi maitseid ning kogemusi.

Kui Eestis arvuti monitori taga sõpradega reisimarsruuti arutasime, krimpsutasin paljude asjade peale nina. Ei, ma ei lähe selle rongiga, kus peab võhivõõraste inimestega ebamugavatel riiulitel öö otsa kolksuma. Ei, ma ei ole nõus sõitma kõrbesse ja lageda taeva all mustade madratsite peal ööbima. Ei, ei ja veelkord ei! Ja tead mis, kui suutsin need eid oma peas jaadeks rääkida, sai nendest minu reisi kõige põnevam osa. Öö säravaid tähti täis taeva all osutus ilusaimaks asjaks, mida oma elus näinud olen ja rongis pika sõiduga uutelt tuttavatelt saadud tarkus ja inspiratsioon väärtuslikemaks kui maailma hinnalisim rubiin või kullast vormitud ehe.