Kaks nädalat pärast õnnetust istusin oma voodi äärel (nüüd lubati istuda), mõtlesin vist parasjagu, et kas mul on piisavalt energiat, et ennast vetsu lohistada, kui järsku juhtus kõige imelikum asi. Nimelt, mulle tuli meelde mu unenägu, mida olin näinud kuskil nädal enne õnnetust. See tuli mulle meelde väga järsult. Umbes nagu kui su aju oleks maja, kus sa oled alati elanud ning ühel suvalisel hetkel laguneb üks su söögitoa seintest justkui iseenesest ja selle taga on mingi salajane kamber, millest sul polnud õrna aimugi, kus sees on raamat, milles kirjas üksainus mälestus ühestainsast unenäost. Mu unenägu nägi välja selline – minu juurde tulid mingisugused tüübid ja ütlesid mulle „Sul on võimalus murda oma jalaluu, et saada sellest kogemusest väärtuslikud õppetunnid oma elus.“ Ja mina (kergesti mõjutatav ullike nagu ma olen) ütlesin kõhklemata „Davai, teeme ära“. Punkt. Side lõpp. Unenägu läbi.

See hetk on üks haigemaid, imelikumaid, kahtlasemaid hetki mu elus ja mul tõusevad siiamaani ihukarvad püsti, kui ma sellele mõtlen. Sellest hetkest lõpetasin ma mõtlemise et „miks mina“ ja „miks see juhtus“ ja „mis minust nüüd saab“.

Tekkis justkui turvatunne, et kõik peabki nii olema. Hakkasin kogu seda olukorda ja sündmuste ahelat tagantjärgi ümber hindama. Mida on mul õppida? Kõik tundus järsku väga põnev.

Mõtlesin tagasi oma elule ja avastasin, et olin enne õnnetust korduvalt mõelnud ning öelnud välja lauseid stiilis „ma ei viitsi enam tööl käia“, „puhkust ka ei ole, peaks haiguslehe võtma, siis saab puhata“, „peaks haigeks jääma, et saaks rohkem vaba aega, et endale meeldivaid asju teha“.

Ja vot, saingi jääda 4 kuuks haiguslehele ja teha just neid asju, mida ma olin soovinud teha nii kangesti, ehk siis muusikat luua, laulusõnu kirjutada, lugeda, sõpru külastada jne.