Olles üle elanud iseloomu kasvatava hetke nr 2, on aeg asuda vol 3 juurde (ja nüüd läheb asi natuke kahtlaseks) – operatsioon ja tolle truu sõber narkoos. Narkoos on nagu natuke liiga hea pidu – vajud ära kuskil lambi kohas ja ärkad paar tundi hiljem teises toas, teises voodis, teise teki all ja täiesti paljalt. Ja pusle ei saa mitte kunagi kokku, et mis siis täpsemalt nende mällerihetkede ajal sinuga juhtus. Päris. Epic. Pidu.

Mõningate märkide järgi võib täheldada, et selles õndsas teadmatuses veedetud aja jooksul vast ikka see jalg kokku lapiti või nii, sest eelnevalt mainitud kõverast L-ist või laugjast S-ist on saanud taaskord suhteliselt sirge I.

Iseloomu kasvatav hetk vol 4 – „Su selg on kolmest kohast murdunud. Esialgu ratastool. Istuda ei tohi. Me ei tea, mis saab, loodame parimat.“

Iseloomu kasvatav hetk vol 5 – Oled elanud üle haigla toidu, tuhanded nõelatorked, oksendanud valuvaigisteid välja, piinelnud valudes, vaadanud aknast välja tühjusesse, vaadanud seina, vaadanud ust, jälle akent, siis natuke seina, ja põrandat ka just to mix it up a little. 7 päeva. Siis viiakse sind koju, kus sa saad vedeleda voodis, vaadata seina, vaadata lage, vaadata ust, võib-olla ka akent veidi. 2 kuud. Miinimum.

AGA NÜÜD on see hetk, kus ma kirjeldan midagi väga eepilist. See on kogu murtud jala saaga turning point, ehk kõik muutub ja pole enam iialgi endine.