Midagi väga iseloomu kasvatavat ning enesevalitsust ja kannatlikkust soosivat on selles, kui lamaskleda maas põrguvaludes ja teada, et lähim kiirabi jõuab sinuni alles poole tunniga. Iga minutiga arvad, et nüüd küll hakkad surema, enam hullemaks ei lähe, aga oh eiiiiii, kullake, kus sa sellega. It can way worse. WAAYYYYY worse. Ja -26 kraadi featuring külmunud maapind ainult vürtsitavad neid hetki veelgi.

Oo üllas hetk, kui see kiirabi lõpuks vilkurite lehvides kohale jõuab ja süstib sulle maailma parimat ollust veenidesse. Ollus, mis kaotab valu ja tekitab isegi natuke inimese tunnet. Oo imeline taevalik kiirabi, ole sa südamest tänatud, God bless jms.

Iseloomu kasvatav hetk vol 2 jõuab kätte siis, kui ortopeed vaatab su jalast tehtud röntgenpilti ning läheb näost natuke valgeks, ning kui sa loeks ta mõtteid, siis need kõlaks umbes nii: „Issandjumal? Mida? Kuidas? Miks?“ ja muud taolised küsimärgilised sõnad.

Hakkab järsku sabistama ja lendleb kitlihõlmade lehvidest su juurest eemale, et mõned hetked hiljem saabuda kohale koos ekspertide kambaga, sest ilmselgelt siin on rohkem inimesi vaja, et seda mess’i klaarida.