Intervjuu: Kristiina Virt
Fotod: Sandra Palm
Stiil: Kairiin Ruuven
Meik: Ksenia Linjova
Soeng: Helen Heinroos

Pealtnäha leebe ja sinisilmne Liis teab, et igal medalil on kaks külge ning saatusel ei püsi naeratus suul aasta ringi. Kord poputab elu magusate võitudega filmirollide või teatrietenduste peaosa kujul, kord aga tulevad kibedamad perioodid, kui tööd peab pikemalt ootama ja ebakindlusega rinda pistma, küsides endalt, miks mulle midagi pakutud ei ole.

Kuigi iga algus on raske, pole noor naine käsi hetkekski alla lasknud. „Arvan, et mu peregi on vooluga kaasa tulnud. Eks see kõik oli natuke ootamatu ja uus, sest minu suguvõsas näitlejaid ei ole,” räägib oma karjääri kulgemisest Põltsamaalt pärit Liis, kelle armastus tulevase ameti vastu süttis näiteringi tundides.

Milliseid karaktereid meeldib sulle kõige rohkem mängida?
Mul on huvitav mängida kihilisi, inimlikke karaktereid. Tegelasi, kes pole üdini mustvalged, vaid kes armastavad ja eksivad – nii nagu meiegi siin elus.

Kas jätad lavalt või kaamera eest lahkudes oma tegelaskuju maha või on ette tulnud olukordi, kus piir mängu ja reaalsuse vahel hajub ning lähedki oma kangelanna nahas koju ja kasvad rolliga pikemaks ajaks kokku?
Enamasti tajun lava ja päriselu piiri väga selgelt. Pigem on oht lavalt kaasa tuua emotsioonid, näiteks koju jõudes olen vastavalt etendusele kuidagi ärritunud, kurb või hoopiski ohjeldamatult mänguline. Eelistan tavaliselt vahepealset aega n-ö endale jätta, rahulikult grimm maha võtta ning võimalusel jalutada, et oma elukaaslast üleliigsetest emotsioonidest säästa.

Kuna „Musta alpinisti” tehes mul paralleelselt teisi projekte ei olnud, sain asjasse kogunisti kolm nädalat järjest süveneda ning tol hetkel muutus mu tegelaskuju Anne mulle väga armsaks ja osaks minust.

Iga etendus või film on justkui väike, väljaspool argipäeva eksisteeriv elu. Kas oled kunagi näitlemise ajal päriselt nutnud, naernud, flirtinud või isegi kellessegi armunud?
Eredamad hetked on need, kui armud tegelasena partnerisse. Kui laval toimuv on nii ehe, et sa ei näe mitte oma kolleegi, vaid tema kujutatavat inimest.

Kuidas suhtud alastistseenidesse? Kui pikalt pead olukorda kaaluma enne, kui oma jah-sõna ütled?
Kaalun pikalt. Arvan, et see peab sisuliselt väga põhjendatud olema. Elmo Nüganen kunagi koolis õpetas, et kõige huvitavam on laval hetk enne suudlust. Suudlus ise juba maandab tegelastevahelise pinge. Arvan, et alastusega on sarnane lugu. Naine pesus või osaline alastus on ekraanil huvitavam kui in your face paljas keha. Sarjas „Restart” saime kõik seksistseenid tehtud nii, et platsil ja ekraanil otseselt paljas ei olnud ma kordagi. Vaatajal võis aga jääda teine mulje ning see ongi lavastamise võlu.

LOE TÄISMAHUS ARTIKLIT ILUGURU KEVADNUMBRIST!