Samamoodi kipub aga ka nii mõnigi ilus ja tark naine oma austajaid välja praakima – kes ütles talle esmatutvusel midagi tobedat tervituseks, kellel on magistrikraad pooleli jäänud, kolmas unustas kiiruga ujumast tulles trussikud autopõrandale vedelema. Ometigi on selle tagajärjel suur tõenäosus, et naise väljavalituks osutunud, pealtnäha veatu härra osutub mitte heaks meheks, vaid lihtsalt osavaks enesemüüjaks.

Asi on selles, et kogenud Don Juanid oskavad suurepäraselt taolisi nn konkursse läbida. Laenuraha eest lunastatud purjekareiside fotodega ning järelmaksu abil üürikorterisse soetatud hiidteleviisori abil saab teeselda majanduslikku kindlustatust. Samuti suudab ka keskpärase intelligentsustasemega mees oma piiratud arvu tarkuseid huvitavalt välja käia nii, et paari kuu jooksul laused ei kordu.

Ja muide, tõesti pole midagi halba selles, et naine mehe majanduslikku toimetulekut tähtsaks peab – see ei ole kullakaevamine, vaid elementaarne turvatundevajadus. Ja samavõrd loomulik on see, et tark naine ei taha olla olukorras, kus omaenda mõtted on tunduvalt põnevamad kui vestlus teise inimesega. Seega see kõrge latt on täiesti õigustatud, probleem on aga selles, kuidas tunda ära, kas härrasmees ka tegelikult sellele standardile vastab või võõpas lihtsalt vana roostes pajakaane kuldseks ja teeskles, nagu oleks naisele kuu taevast alla toonud.