Väga palju räägitakse sellest, miks iive ei tõuse. Poliitikud loovad uusi seaduseid, mis seisaksid obeliski kombel murumättal otsekui ausambad ning tõestaksid, et probleemiga on tegeletud. Mulle aga meenub hoopis üks teistsugune uuring sel teemal. Selle kohaselt pidurdab iivet see, et mehed ei leia endale piisavalt ilusat naist ja naised ei leia endale piisavalt tarka meest.

Janar Siniväli

Iseäranis teravalt tuuakse tarkade naiste traagikat välja maakohtades, kus iga mure küla teise serva kuulda. Ent isegi suuremas linnas kurdavad paljud elus kaugele jõudnud naised, et heade meeste osas valitseb nukker ikaldus. Jätame kõrvale niisugused edukad naised, kes on lihtsalt hingetud karjeristid – räägime ikka nendest toredatest ja arukatest naistest, kellele ei ole kohe mitte midagi ette heita. Kas on teda põhjust karta või pigem kardab ta ise?

Minule targad naised väga meeldivad. Ei jaksa ju pikalt niimoodi kõneleda, et naine ainult kuulab ja ise midagi ei arva. Eriti äge on see, kui tema arvamus ka minu maailmapilti arendab. Muidugi ei seisne tarkus selles, milline kõrgkoolidiplom naisel seina peal ripub või milliseid teiste inimeste tõdesid ta pähe on õppinud. Tõeline arukus peitub ikkagi selles, kuidas inimene ennast ümbritsevat mõistab ja kui huvitav temaga koos on. Olen muide näinud ka selliseid naisterahvaid, kes oma seisukohti põhjendada ei oska, aga justkui selle kompenseerimiseks oma hariduskraadi letti löövad. Kahjuks ei jäta selline vangerdus neist endist eriti targemat muljet, küll aga mõjuvad nad hävitavalt selle kooli mainele, kes selle diplomi neile meeltesegaduses välja kirjutas.

Ometigi on väga palju naisi, kes ongi tõepoolest targad ja säravad. Sellise naise puhul tekib mehel kerge hirm, et ehk on naise latt nii ebainimlikult kõrgel, et pole isegi mõtet sinnani küünitada, nikastab vaid selja ära. Konkurentsi kah pealegi hirmus palju.

Eks nende naiste latt ongi kõrgel. Üldiselt kipub suuremal osal naistel olema nii kui nii loomuomane vajadus mehe järele, kes temast milleski natuke parem on, et tema peale saaks mõnes olukorras loota rohkem kui iseenda peale. Üleemantsipeerunud naisel on aga omaenda näitajad nii maksimumi lähedal, et ega sellel mehel seal väga mänguruumi polegi. Naine saab lihtsalt kõigega elus nii hästi hakkama, et mees peab vaeva nägema, et vajalik olla. Ega ju mees rumal ole – ta saab aru, kui talle majapidamises üksnes sotsiaalne töökoht on loodud ning toimetused ilma tema osavõtuta tunduvalt kiiremini edeneksid. Niisiis on mõistetav, et omavahelise klapi jaoks otsib kvaliteetne naine endale ka kvaliteetset meest.

Ometigi satuvad paljud täiesti vinks-vonks naised lõpuks hoopis mingi töllaka otsa. Kummaline ju – valikut oleks justkui kõvasti, aga miks siis tulemus mõnikord hoopis kehvake on?

Üks põhjuseid on selles, et mida suurem on valik, seda vähem on aega süveneda ja seda lihtsamini otsustatakse väga pealiskaudsete näitajate põhjal.

Toome paralleeli – kui näiteks töökonkursile saabub sadakond taotlust, pole ju mõeldav kõigiga intervjuud läbi viia. Ikka luuakse mingid formaalsed standardid, et saaks seda massi natuke vähemaks. Näiteks lükatakse kõrvale kõik ilma doktorikraadita kandidaadid – isegi, kui see lõpuks töö kvaliteediga mingit otsest suhet ei oma ja mõne väga loova spetsialisti ukse taha jätab.

Teise näitena meenuvad eliitkoolide sisseastumiskatsed, kus lapsed pingeritta pannakse – lapse tegelik geniaalsus pole ju tegelikult kuidagi seotud sellega, kui usinasti ta eelkoolis kohustusliku programmi läbis ja katsetel skooris. Ometigi on mingeid filtreid vaja, sest kõigile kandidaatidele süvaanalüüs teha ületaks igasuguse komisjoni inimvõimete piiri.