Räägitagu mida tahes, asi on ikkagi nii, et poistele meeldib möllata, tüdrukutele kuidagi olla ja meeliskleda. Naistele meeldib olla, kui neid kuulatakse, kui neile pöördub mehe tähelepanu.

Inimestel on palju kaasasündind võimeid, nad näevad ja kuulevad, nad tunnevad ja tajuvad, nad maitsevad. Meil on omadused, mida võiks nimetada meelelisteks. Öeldakse ju, et kas meeldib või ei meeldi. Peenendatud ühiskonna tajus, ülitsiviliseeritud maailmas, on meeldimine paigutatud sellisesse kollasemasse formaati, kus meeldimist käsitletakse kui mingit algset tajuvormi, kui midagi atavistlikku. Midagi sellist, mis on omane hästi algsetele eluvormidele. Meeled on minu arvates midagi palju vanemat kui meie mõistus. Siit tuleb ka see tavaline kogemus, et ma ei tea miks, aga see meeldib mulle! Meeldivused on aga tavaliselt tingitud kogemusest.

Ma ei tea põhjust, aga umbes 6aastasena, kui olin isa ja emaga nukuteatris, siis seal olid seinte peal näitlejate pildid, klaasitud. Mulle oli aga just ostetud plastmasspüstol, mis tulistas nooli välja ja mingil põhjusel kihutasin ma sealt ühe noole Renate Luhavee pildi pihta. Erilist pahandust sellest ei sündind, aga mäletan, et mingid arutelud selle teema ümber siiski käisid. Mina lapsena olin neist vabastatud, aga mehehakatisena kuidagi tundsin, et ärge ajage jama! Ma olen ju kiindunud. Ja asi oli selles, et mulle meeldis see pilt. Ja see vaade ja olek ja soeng ning kõik, mis sealt vastu vaatas.