Kui ma ülikooli läksin ning vanemate juurest ära kolisin, siis sain üsna kiirelt aru,et kui ma tahan niimoodi asjade ostmist jätkata, pean ma midagi uut välja mõtlema. Ma võtsin endale mitu krediitkaarti – täiuslik lahendus minu probleemile. Ma mõistsin, et kui maksan kuuajase miinimumsumma kaartidele tagasi, siis saan jätkata raha kulutamist nii nagu tahtsin.

Ja esialgu tundsingi ennast justkui seitsmendas taevas olevat. Suure osa rahast kulutasin käekottidele ja riietele. Ma olin veendunud, et need muudavad mu õnnelikumaks ja ägedamaks. Arvasin, et tänu neile asjadele saan ma tähelepanu ja mind hinnatakse rohkem. Ilma nendete pole ma midagi väärt.

Kui olin oma krediitkaardilt maksimum summa ära kulutanud ja mõistsin, et ei suuda isegi miinimumi enam tagasi maksta, sattusin paanikasse. Mul oli häbi ja ma ei julenud kellelegi sellest rääkida. Ma hakkasin postkasti tulnud arveid ilma neid avamata ära viskama. Siis hakkati mulle aga helistama võlgade osas. Ma vahetasin oma numbri ära …

Hoolimata sellest, et mul ei olnud peaaegu üldse raha, tahtsin ma ikkagi uusi asju osta. Kõik mu pangakontod olid suletud. Ma tundsin ennast seest nii katkisena. Lõpuks hakkasin lohutust otsima alkoholist. Mõlemad minu sõltuvused – šoppamine ja alkoholi joomine – said alguses sellest, et ma tundsin end seest tühjana.