# ŠOKITERAAPIA

Eksperimendi lõpetab ühepäevane šokiteraapia Instagramis miljoneid laike kogunud gootilikult tumedate toonide – lilla ja sinisega. Galaktikavärviliste juustega printsessid kannavad neid ebamaiseid värve nii loomulikult välja! Kas need hulljulged toonid on vaid valitutele või saavad nendega hakkama ka meiesugused lihtsurelikud?

„Tumesinine huul on minu jaoks sama julge valik, kui jõusaali kõige suurema vennaga tüli norimine. Seda ei tee ju keegi vabatahtlikult! Samas uudishimu avastamata „maade” järele on suur. Kannan huulevärvi hoolikalt peale ning vaatan ennast peeglist – no tere, tagapingis pidevalt jutustav ning itsitav teismeline. Teooria kinnitamiseks naeratan endale. Oh, õudust, see toon teeb mu hambad kollaseks, niiet naeratamine ei tule päeva jooksul kõne allagi, vähemalt hammastega naeratamine mitte.

Kõige imelikum tundub tänaval liiklemine, järsku vaatavad mind noomiva pilguga absoluutselt KÕIK täiskasvanud ja jõuan oma mõtetes taas kooliikka tagasi, kus oma jubedamas õudusunenäos kogu klassi ees vastates avastan, et unustasin seeliku selga panna. Sukeldun veelgi sügavamale lapseikka ning mängides supersalajast spiooni (mäletad ju seda mängu küll?) sisenen kiirel sammul sinisesse pilvelõhkujasse (milline iroonia!). Tööle jõudes avastan, et tänane huulepulga valik ei valmista nalja vaid mulle, vaid kogu kollektiivile ning tunnen, et missioon on täidetud. Päeva jooksul mõistan, et šokeerivalt teistsugune huulevärv on justkui ekstravagantne kleit, sa pead sellega pisut harjuma, andma asjale aega, et mõista selle võlusid. Kui päev saab läbi, pesen huulevärvi maha ja tunnen, et näost oleks järsku nagu midagi puudu. Ja selleks on huulepulk, mis iganes värvi ta ka poleks. Kas kannan sinist huulevärvi kunagi veel? Võimalik.”

„Seda päeva pelgasin ma kõige rohkem. Hommikul ei suutnud ma ennast peeglist vaadata ning kartsin uksest väljagi minna. Nii võõras ja liiga julge valik minu jaoks. Hommikul trepikojas naabermutiga kokku põrgates jäi ta ikka päris pika näoga mind vahtima. Ebavlevalt tuli moka otsast tere. Isegi ta koerake hakkas minu peale haukuma. Algus ei olnud hea, kuid samas sisimalt naersin pihku kui trepikojast väljusin. Vahel on hea inimesi šokeerida.

Aga see ei olnud veel kõik. Ka töökaaslased said naerukrambid. Ühesõnaga kõik oli kuidagi väga valesti. Lõuna ajal vaatasin, et tegelikult vist ei olegi nii hull. Jäin isegi peegli ette liiga kauaks end imetlema. Poes ringi käies vaadati ka, aga märkasin nüüd, et noored tüdrukud isegi imetlesid mind. Ja edaspidi tundsin end isegi hästi selle huulepulgaga, kuidagi värvilisemaks ja lõbusamaks läks mu olek. Tundsin, et minus on peidus ikkagi üks crazy tüdruk, kes julgeb olla erinev ja hallist massist erineda. Kuigi minu igapäeva huulepulgaks see ei saa, siis oma meigikotti ma alles selle jätsin. Võibolla tuleb mul veel ette päevi, mis soovin oma sisemist vallatut tüdrukut välja lasta.