Brisbane’i ümbritsevad udusse mähkunud sinised mäed ning linn on kuulus oma maaliliste vaadete, kosutava kliima ja sõbraliku atmosfääri poolest. Mere ja kuldse rannaliiva nautlejate õnnetuseks ei paikne aga linn merekaldal ning selleks, et ennast ehtsasse merevette kasta, tuleb võtta ette automatk 60-80 km Põhja või Lõuna suunas. Just seda otsustasimegi koos Mairoga eelmisel nädalavahetusel teha.

Valisime oma sihtpunktiks äärmiselt tabava nimetusega Surfers Paradise‘i. Ohh, kuidas see koht alles vääris oma nime! Brisbane’is ringi sõites oleme märganud, et paljud teede ja kohtade nimetused kõlavad kuratlikult kutsuvalt – lisaks Surfers Paradise’ile võime näiteks tuua: Gold Coast (tõlk Kuldne rannik); Sunshine Coast (tõlk Päikesepaiste rannik) ning Pacific Mwy (Vaikse ookeani kiirtee). Veetsime selles lainelaudurite paradiisiks nimetatud kohas kaks päeva.

Pärast kohalejõudmist põrutasime otsejoones loomulikult randa, et esimest korda elus oma varbad Vaiksesse ookeani kasta. Lained olid meeletult suured, mistõttu võis ujumas käia ainult väga kitsal rannavalve poolt piiritletud rannaribal. Kui Mairo julges ennastunustavalt lainetes möllata, siis mina hoidsin turvaliselt kalda lähedale ja hoidsin tema käest kramplikult kinni, et laine mind endaga kaasa ei viiks. Vesi oli jahe, sest siin on alles varakevad, kuid enda märjakstegemise pärast ei pidanud muretsema, sest põlvekõrguses vees tegi kaldale uhtuv laine sinu eest selle töö hetkega ära.