Katsetamise periood

Proovipäevale kutsuti mind prestisiižsesse Delizioso nimelisse restorani laupäeva õhtul. Kuna tegemist oli väga fancy  restoga, siis tegin natuke eeltööd ja vaatasin Youtube’is videosid, kuidas laudu katta ning veini serveerida. Õhtu algas sellega, et vahetuse juht palus mul kogu proovipäeva vältel talle järgneda ja jälgida kõike, mida ta teeb. Nii ma siis käisingi tal sabas nagu tibupoeg pardiemal, naeratasin ja noogutasin. Vahepeal korjasin siit-sealt mõne tühjakssöödud taldriku ära ja poleerisin nõusid. Poleerimise käigus suutsin ühe klaasi lõhkuda ja nii oma näpu veritsema panna, kraani niimoodi avada, et see pritsis terve mu näo täis ja ühe klaasi masinasse kinni jätta. Õhtu lõpus kutsus vahetuse juht mind enda juurde ja ütles, et nad vajavad kedagi kogenenumat. See ei tulnud mulle tegelikult erilise üllatusena.

Õnneks oli mind järgmisel päeval ühte väga armsasse ja hubasesse kohvikusse nimega Esher Cafe proovipäevale palutud. Kohviku juht selgitas, et minu ülesandeks on külastajaid tervitada, nende veeklaase täita, nõusid koristada ja laudu pühkida ning kui ta näeb, et me seisame, siis oleme kohe tööst ilma. Andsin endast selle paari proovitunni jooksul absoluutselt kõik. Kusjuures oli eelmisest õhtust saadud restorani töökogemus väga suureks abiks. Pärast vahetuse lõppu tundsin ennast kurnatult nagu oleks keegi kogu mu kehale korraliku koosa andnud. Vahetuse lõpus kutsuski ülemus mind enda juurde ja ütles, et ta on minu tööga väga rahul ja lubas minuga ühendust võtta. Olin meeletult õnnelik ja motiveeritud.

Mida aga järgmistel päevadel ei tulnud, oli tema kauaoodatud kõne või kiri. Elumärki ilmutas ta alles nädala pärast laupäeva varahommikul pärast minu pidevaid püüdlusi teda telefoni teel kätte saada. Küsis, kas saaksin tunni-kahe pärast tööle tulla. Pärisin, et kuna ta jäi minuga väga rahule, kas ta saab mulle pakkuda täiskohaga tööd. Tema vastas, et saab mulle anda esialgu tööd vaid nädalavahetuseti ja poole kohaga. See variant ei tundunud mulle toona ahvatlev, mistõttu jäi diil selle töökohaga katki.

Otsustasin oma kätt proovida müügis. Otseturundusettevõte nimega JLS Direct oli valmis mind kohe täiskohaga tööle võtma. Firmat juhtis noorusliku ja tšilli ellusuhtumisega Jimmy. Samasugust olekut oli tunda ka kogu ta müügitiimis. Minu kolleegideks olid peaasjalikult ainult mehed. Põhjus võis tuleneda sellest, et meie ülesandeks oli müüa autoparklates autoremonditeenust. Jah, mina, kes ma olen enda arvates äärmiselt naiselik (garderoobi meelistoonideks on pastell ning roosa) ja kes lükkab alati kõik autoga seotud asjaajamise Mairo kanda, hakkasin müüma auto remonditeenuste pakette! Diil oli järgnev: kui ohver nõustus paketi kohe ja praegu 149 AUD eest soetama, sai ta aasta aega kindlaksmääratud autoremonditeenuseid tööjõu kuludeta. Esimesel tööpäeval käisin lihtsalt kogu protsessi vaatamas ja jälgimas. Teisel päeval pidin juba ise nagu lõvi oma saaki varitsema, inimeste juurde minema ning neile autoteenindust pähe määrima. Suutsin esimel päeval maha müüa kaks paketti, mis oli töökaaslaste sõnul väga väärt tulemus. Kogu töötasu põhines täielikult müügitulemustel ning ühe paketi müümise eest pidi saama 60 AUD-d. Tööaeg oli esmaspäevast reedeni, algas kell 9 hommikul ning kestis 19-ni.

Sain üle hirmust võõraid inimesi kõnetada ning otsemüüki teha. Pidasin endaga terve järgmise öö ja hommiku võitlust, kas jätkata seal firmas või mitte. Lõpuks kaalusid negatiivsed küljed minu jaoks siiski positiivse üle ning otsustasin sellest tööpakkumisest loobuda. Tundsin iga oma ihukarvaga, et mul läheb süda pahaks, kui pean veel kellelegi autopaketti peale suruma. Fun fact: oma 120 AUD-d ootan pärast 19-t katset Jimmyt telefoni teel tabada ja tema pidevaid lubadusi tagasi helistada ning sellega tegeleda, siiani tulutult oma pangakontole.

Ometigi otsustasin veel kord ühes teises firmas müügitööd proovida. Seekord heategevust müües. Peaks ju nagu mulle paremini sobima?! Pealegi on tegemist tänuväärse tööga. Minu ülesandeks oli käia ukselt-uksele ja meelitada inimesi liituma igakuiste lepinguliste heategevusannetustega. See tähendab, et liituja annetas regulaarselt 30-90 AUD-d kuus Materi haigla enneaegselt sündinud laste toetuseks.

Kahjuks pidasin seal vaid kaks päeva vastu. Jõudsin selle aja jooksul jälgida vilunud müügitiimi tööd. Iseseisvale tööle oleksin pidanud asuma alles neljandal-viiendal päeval. Suur respect neile, kes suudavad sellist tööd kauem kui paar päeva teha. Vaatasin imestunult, kuidas visa hingega müügimehed ja -naised pärast pikki detailideni viimistletud veenmiskõnesid järjekordsest “ei”-st vaid sekundi murdosa jooksul üle said ja järgmise ukse juurde jooksid. Jah, jooksid! Kahe päeva jooksul rääkisime vähemalt 300 inimesega, kuid kahjuks ei õnnestunud mul näha mitte ühtegi müüki. Võib-olla oli see põhjus, miks mul selle töö tegemise motivatsioon nii ruttu ära kadus. Tööaeg oli 9-st 18:30ni ning tasu 30 AUD-lise püsikorralduslepingu sõlmimise eest 100 AUD-d. Ka selles firmas põhines kogu töötasu müügitulemustel.

Meeleheite periood

Nurjunud katsed normaalset tööd leida tekitasid minus enneolematult palju stressi. Olin juba kuu aega iga päev tunde töökuulutusi sirvinud, e-maile saatnud, potentsiaalsetele tööandjatele helistanud, kohale läinud ning isegi mitut tööd proovinud, kuid ikka veel ei olnud ma leidnud midagi, kuhu natukeseks pidama jääda. Pangakontol olev summa aina vähenes ja vähenes… Eestis oli mul hea ja tasuv töö, magistrikraad, mis tähendas tööandjatele midagi ning olin iseendaga rahul ja õnnelik. Olin siiani pidanud ennast tubliks ja töökaks, kuid sellel hetkel tekkis mul maailma suurima luuseri tunne. Nii ma avastasingi ennast üks hetk vannitoa põrandalt nuuksumas ja küsimas: “Miks, mille pärast ometi pidin ma siia tulema?”.

Postitus jätkub…