Eestis olles ei pidanud ma kunagi muretsema töö või raha pärast – olen pärast bakalaureuse lõpetamist stabiilselt töötanud nii vaimset kui rahalist rahulolu pakkuvatel positsioonidel. Polnud kunagi muret, kas saan seda või teist asja osta, mulle piisas teenitud rahast kõige vajaliku soetamiseks, aastas paaril korral reisimiseks ning jäi veel ülegi.

Enne Austraaliasse tulekut arvestasin asjaoluga, et oma erialasele, turundusega seotud positsioonile ma kohe kandideerima ei hakka.  Meil oli pealegi üks hea farmitöö teraviljafarmis soolas. Tööde algus sõltus ühest võimsast faktorist, mille üle ei minul, Mairol, meid värvanud ettevõttel ega ka tulevasel tööandjal võimu pole – ilm. Nagu mu üks hea sõber enne Austraaliasse saabumist meile tabavalt ütles: “Ära mõtlegi plaane teha, Austraalias nagunii kõik muutub kogu aeg”, siis nii juhtuski, et farmitöö algusaega on paari nädala kaupa juba viimased kaks kuud edasi lükatud. Kuna ma armastan tunnet, et mul on kindel seljatagune ja rahakoti vahel piisavalt krõbisevat, et muretult hakkama saada, siis võtsin endale eesmärgiks enne farmipäevade algust linnas töö leida.