Teiseks agressiivseimaks olendiks, kellega oleme siin kokku puutunud, on linnusort magpie. Need sulelised on mind mitmeid kordi rünnanud. Magpied muutuvad agressiivseks, kui soovivad kaitsta oma pesa ja linnupoegi. Üks magpiede pande asus minu sample standi maja juures. Nad varitsesid mind umbes pooltel kordadest, kui sealt mööda jalutasin.

Meil on kohustus kanda tööplatsil viibides kogu aeg kiivrit. Eriti meeldis (või siis ei meeldinud?!) neile minu kollane kiiver, siis oli rünnak garanteeritud. Need linnud ründavad nii, et lendavad üle Sinu pea õrnalt peanuppu puudutades mitmeid kordi ega jäta Sind rahule enne kui oled nende valvatavast territooriumist väljunud. Selleks, et rünnakust pääseda, panevad kohalikud oma jalgrattakiivritele kiirkinnitid. Siis ei ole linnud nii altid kiusama. Kui nägime esimest korda jalgratturit sellise veidra peakattega mööda sõitmas, tundus see küll kummaline komme, aga nüüd mõistame kiivri imelikul kombel kaunistamise eesmärki. Kes soovib natuke nalja, võib Youtube’ist otsida märksõnaga “magpie swooping” videosid.

Kas Austraalias on võimalik saada ämblikute foobiast üle? Jah ja ei. Tunnen, et kuna näen neid siin pidevalt, siis olen nendega natuke rohkem harjunud ja ei karda enam nii palju kui Eestis. Sellest hoolimata häirib mind ämblike lähedus ja tean, et ei saaks magama minna, kui teaksin, et mõni neist minuga samas toas on. Aga foobiast üle saamine ongi ju pikk protsess ega juhtu üleöö. Esimesed sammud oma hirmu ületamiseks on tehtud.