14.00

Koputan koridori lõpus oleva kabineti uksele. Eksperimendi teine punkt ütleb – rääkida ülemusega. (Hardy, palun anna andeks, kui sa seda loed!) „Oo, kas lähed täna peole või tähistad midagi?” küsib ta. Lõpuks ometi on keegi mu stiilimuutust märganud. „Ma loodan seda. Aga see sõltub sinust,” vastan tagasihoidlikult naeratades. Pean tunnistama, et meie vastutav väljaandja ja firma omanik on väga südamlik ja armas inimene. Lisaks ka hea huumorisoonega. Ilmselt seetõttu kohtlebki ta kõiki töötajaid kui oma pere liikmeid ja ilmselt seetõttu on mul ka eriti raske küsida temalt seda, millest unistab iga naine – suuremat palka. Järsku avastan, et ma ei ole selleks vestluseks üldse ette valmistunud, aga loodan, et olen piisavalt terav pliiats, et midagi käigu pealt välja nuputada. Nagu ikka alustan kaugelt: „Tahtsin sinuga arutada mõningaid muudatusi ajakirjas. Plaanis on …” Kui saame detailid kinnitatud, võtan teemaks palga. „Kui olla aus, ootasin sind selle jutuga siia tuppa juba ammu,” ütleb ta lõpuks. „Sa oled selle ära teeninud.” Päriselt?! Palun tooge šampanja ja maasikad ning asume tähistama! Ee, samas võtan kohe hoo maha, kell on ju alles 3 läbi. Omaette rõõmsalt kihistades lähen peatoimetajate kabinetti tagasi ja ütlen Keidile: „Kas lähme koogile?”