10.30

Majja jõuab kauaoodatud klient, surume käsi ja maandume koosolekuruumi ümarlaua taha. Komplimente ei tule endiselt. Tutvustan talle ajakirja ning Keit räägib veebist, kõik on täpselt nii nagu alati, mõned numbrid, naljad ja plaanide arutamine. Kas eksperiment läheb aia taha? Hakkan juba vaikselt muretsema ning mõtlen, et saagu mis saab, aga tänane kohtumine peab kandma vilja. Tõusen püsti ja kõnnin aeglaselt numbritega märgistatud tahvli poole. Ei, pean tunnistama, et kontsad annavad enesekindlust, ka pliiatskleit ja tulipunane huulepulk töötavad. Oma noore vanuse tõttu peame mõlemad ennast alati n-ö tõestama. Näitama, kui tõsised tegijad me tegelikult oleme (kuigi nalja meeldib meile teha ka). Muutudes hoobilt kompromissituks Samantha Jonesiks (kuigi südames olen alati olnud Charlotte) avastan, et argumendid tekivad suule justkui iseenesest. Muutusin tol hetkel vist isegi oma 10 sentimeetrit pikemaks. Vaatan kliendile otsa: ta kuulab, noogutab. Naeratab ja ütleb: „Teeme ära!” „Kuidas palun?” näen Keiti sisimas küsimas, kuid jäädes enesekindlaks ütleb ta, et muu vastusega ei olnud me tegelikult isegi arvestanud. Esimene võit ja see maitseb väga hästi.