Fotod: Kirill Gvozdev
Tekst: Kristiina Virt
Meigid: Ksenia Linjova / www.ksenialinjova.com
Soengud: Olga Krõlova Pihl / Kydra, Secret Professionnel
Riided: Iris Janvier

Tikk-kontsad, figuuri komplimentidega ümbritsev kleit ja veetlevalt lokkidesse keeratud kiharad on femme fatale kõige klassikalisem tõlgendus. Silme ette tuleb koheselt pilt naisest, kes tuleb, näeb ja saavutab. Naisest, kes hiilib justkui graatsiline panter oma ohtlikult kõrgetel kontsadel otse sihile võetud eesmärkide poole ning tundub, et terves laias universumis pole kedagi, kes talle vastu hakkaks. Või vähemalt prooviks. Tegelikult on sarnaseid naisi meie ümber üsnagi palju. Me imetleme neid, armastame ja vihkame, kuid sisimas sooviksime isegi nende moodi olla. Kui valida ebamugava (ja tõtt öelda ka tohutult palju aega nõudva) ilu ja praktilise mugavuse vahel, eelistame pahatihti just teist varianti. Lükates hommikuti äratuskella muudkui edasi, sisendame endale, et kõrge kuklakrunn, teksad, meigivaba olek ja sussilikult pehmed tossud sobivad kiire eluviisiga naisele tunduvalt paremini kui perfektsuseni viimistletud look. Ja hiilime jälle vaiksel sammul töölaua suunas, lootes, et keegi kolleegidest meie 20-minutilist hilinemist ei märganud.

Kas siis komplimendid, efektne soeng ja meik ei kuulugi meie tööeetika juurde? Olles andunud kinofännid, teame kindlalt, et USA-s see nii kohe kindlasti olla ei tohiks. Nende ärimajadest pilvelõhkujad ning marmorpõrandad ja nahktoolid lihtsalt ei ole mugavuse jaoks loodud! Ja miks üldse kaugele minna? Mõtlen kohe Katrin Pihela peale – ta on edukas, ilus, kannab alati kleite ning teda on praktiliselt võimatu kohata ilma kontsadeta. Kas pole mitte suurepärane eeskuju?