Moodi välis-ilma õppima

Kolm noort ja andekat naisterahvast otsustasid moodi õppida kodukohast eemal, et tegeleda alaga, mida hing ihaldab ja saada kõige parem haridus. Loe ja võta inspiratsiooni!

Tekst: Mari Ojasaar

Pildid: Shutterstock, Erakogu

Liisa ja Roberta valisid õpinguteks Inglismaa, Merilin pöördus aga Rootsist kodumaale, et moodi siin õppida. Hetkel elavad kõik kolm Eestist eemal ja hoiavad näppu pulsil kõige värskematel moesuundadel.

Nimi: Merilin Kermas Mardo (30)

Elukutse: stilist ja moedisainer, www.mkmfashion.com

Elukoht: Stockholm

Nimi: Liisa Ennuste (23)

Elukoht: London

Nimi: Roberta Einer (21)

Elukutse: moedisainer/blogija

Elukoht: London/Pariis

Kuidas jõudis sinuni otsus minna õppima moodi?  Miks valisid just õpingud välismaal?

Liisa: Puhtalt loogiline karjäärivalik, sest olin moest kirjutanud juba 15aastasest saati ning London College of Fashion oli tugev kool, kuhu moeajakirjandust õppima minna. Samuti soovisin Eestist ära kolida.

Roberta: Mood on mänginud minu elus suurt rolli juba lapsepõlvest, sest vanemate igapäevane töö oli seotud väga tihedalt moega ja uute trendidega. Noorest saati oli mul võimalus tihtipeale nendega kaasa reisida Itaalias moemessidel – eks siis sealt saingi endale moepisiku külge!

Koolidevahelised moe-show´d tundusid kõige loomulikuma jätkuna minu huvile ja kui järjest hakkasid sülle kukkuma erinevad võidud, siis hakkas ka minu huvi kasvama. Ühel hetkel avastasin end olukorrast, kus kunagine Quelle ajakiri lasi tootmisesse ja müüki minu kollektsiooni (olin kõigest 14-aastane!)  ja ilmselt siis saingi aru, et tagasipääsu pole. Mood oli minu jaoks ainus valik ning sisetunne ütles, et Eesti moeharidus jääb mulle natukene nõrgaks, selleks et maailmatasemel läbi lüüa.

Merilin: Ma teadsin juba päris noorest peast, et mulle meeldib mood ja unistasin selle valkonnaga täiskasvanueas tegeleda. Stockholmi kolisn juba 1989. aastal, kui olin 7-aastane ja keskkoolis valisin moekallakuga õpingud. See oli väga kasulik ja hea ettevalmistus edasisteks ülikooliõpinguteks. 15 aastat hiljem kolisin neljaks aastaks tagasi Eestisse, kus läksin õppima moedisaini Eesti Kunstiakadeemiasse.

Mismoodi valmistasid end ette välisriigi kooli sissepääsemiseks ja õppimiseks?  Millised olid sinu jaoks suurimad takistused?  Eelised?

Roberta: Kuna teadsin juba väga varakult, et tahan moedisaini õppima minna just Londonisse, siis mõistsin, et kahjuks eesti põhikooli ja gümnaasiumi kunstiainete põhjaga jäävad minu võimalused päris väikeseks. Nii ma otsustasingi gümnaasiumisse minna hoopis Londonisse ja lõpetada kooli A-level´i inglise haridussüsteemi järgi, mis andis mulle vabaduse valida ained ja õpingute suuna ise ning valmistas mind korralikult ette ülikooli sisseastumiskatseteks.

Inglismaa parimad moe- ja kunstikoolid nõuavad bakalaureuse kandidaadilt ka Art & Design Foundation Degree’d, nii et pärast gümnaasiumit läbisingi selle Central St Martins College of Art and Design´is ning sealt edasi sain alles kandideerida  BA (Bachelor of Arts) astme  moedisaini erialale.

Liisa: Otseselt ei valmistanud kuidagi ette. Mul oli CV ja mingisugune moealane kogemus juba olemas, sest olin kirjutanud Marie Claire’le, Cosmo’le ja Buduaarile. Ma ei mäleta, et mu teel mingeid märkimisväärseid takistusi oleks olnud, olin nii õnnelik ja põnevil ja kõik uksed olid justkui ees valla. Kindlasti oli eriti suur eelis see, et vanemad mind toetasid ning et esimesel aastal ei pidanud ka tööl käima, vaid sain 100% koolile keskenduda.

Merilin: Ma elan tihti hetkes ja kui ma ülikooli sisse astusin, siis oli see suht päevapealt, et ma otsustasin edasi õppima minna ja sain ka esimese prooviga EKAsse sisse. Mul ei olnud tegelikult üldse plaanis Eestisse tagasi kolida. Kuid nii juhutus, kui olin suvepuhkusel Tallinnas. Takistusi otseselt ei olnud, käisin tihti Eestis külas ja ei olnud eesti keelt täiesti ära unustanud.

Kirjelda oma esimesi emotsioone, mõtteid, kui alustasid moeõpinguid uues riigis?

Liisa: Suurima osa mu klassist moodustasid britid, oli ka paras ports skandinaavlasi, mõned vene tüdrukud ja mõned asiaadid. Tore rahvusvaheline seltskond. Enamus välismaalasi oli elanud erinevates riikides ja inglise keel oli kõigil väga heal tasemel.

Õppejõud olid enamasti väga head. Ning suureks plussiks oli see, et paljud neist töötasid samal ajal ka väljaspool kooli ning tänu sellele oli neil moemaailmas palju kasulikke kontakte. Minu endise kursuseliidri head sõbrad olid mitte ainult kuulsad moeajakirjanikud, vaid ka nimekad disainerid (nende hulgas nt John Galliano). Miinuseks oli see, et mitu head õppejõudu lahkus minu teisel või kolmandal õppeaastal.

Minu siiani lemmik loeng leidis aset Disainimuuseumis ning seda andis Colin McDowell Sunday Times’ist. Colin on meeletu silmaringiga ning niivõrd positiivse energiaga inimene, et terve kursus kuulas ta jutte silmad ja suu lahti. Aasta hiljem sattusin ma Colinit nägema ühes Soho restoranis, kus töötasin, ning ütlesin talle kah, kuidas tema antud loeng minu kooli kõrghetk oli.

Roberta: Kõige rohkem inspireeris kindlasti London linnana ise ning kirjud inimesed, kes teevad linnast selle, mis see on. Moeõpingud Londonis avasid minu silmad erinevatele kultuuridele, toidule, disainile ja paljule muule. Eestis elades on nii lihtne harjuda sellega, mis on käe-jala juures ja kaugemale mitte näha. Näiteks moevaldkonnas järgida hetkemoode ning seda, mida poed just hetkel pakuvad ja mis teiste inimeste arvates on äge. Esimene asi, mida õppejõud tegid, oligi meie maapeale toomine kommertslikest arusaamistest ja sundimine meid hetketrendidest kaugemale mõtlema., proovima  luua midagi, mida pole varem tehtud. Alati ei peagi olema see kõigi arust maailma parim disain, kuid tähtis ongi julgus proovida midagi uut.

Mul on väga vedanud minu kooliga, sest minu mentoriteks ja õppejõududeks on kindlasti ühed maailma tipud oma alal. Õppejõududest ja kaasõpilastest saab justkui sinu uus pere, kui viibid kooliseinte vahel 12-20  tundi iga päev.

Maailma tippmoemajad suhtlevad pidevalt meie õppejõududega ja külastavad stuudiot, et näha õpilaste portfooliosid ning värvata inimesi tööle. ( 9/10 õpilastest omab töökohta enne ülikooli lõppu juba). See on aastakümnete pikkuse õppejõudude ja moemaailma koostöö tulemus. Tõeliselt inspireeriv on kohtuda moemaailma tippudega ja kuulda tagasisidet enda tööde kohta just neilt.

Üllatas kindlasti kaasõpilaste motiveeritus ja tahe olla kõigist ja kõigest parem. Selline asi ehmatab ja motiveerib samaaegselt.

Merilin: Koolis sain oma kursa- ja kooliõdedega hästi läbi ja paljudega olen lähedane ning hoian kontakti. Ülikoolis mulle väga meeldisid kõik praktilised ained nagu sõrmkinnaste valmistamine, kinga- ja käekotitund. Võibolla ka kõik tehnoloogia- ja õmblustunnid, mis olid meil Jüri Siimuga ja Ritaga. Kui koolis olin, siis alati ei väärtustanud neid tunde kõrgelt, kuid päriselus on väga kasuks tulnud kõik need teadmised. Parim väljasõit oli, kui käisime Versace´i näitusel Helsingis, see oli fantastiline elamus ja nii inspireeriv.  Mis mind väga muidu Eestis inspireeris, oli käsitööoskus ja olen tänulik, et olen saanud osa nendest teadmistest. Rootsis rõhutatakse pigem rohkem äripoolt, mis loomulikult on ka väga-väga tähtis.

Kas uues koolis pidid rohkem pingutama?

Roberta: Minu bakalauruse kursusele kandideeris 1850 inimest, kellest said sisse 45. Kooli sissesaamisprotsess oli kõige suurem pingutus, mis ma sel hetkel oma elus olin teinud. Viimased 2 aastat on näidanud, et see oli alles algus ning alates sellest hetkest olen pidanud endast andma 110%. Õppejõudude ootused on väga kõrged ning keegi ei saa endale lubada “halba päeva”, sest iga projekti nõrgimad peavad kahjuks kursuselt lahkuma. Ühtegi ainet/projekti läbi kukkuda pole lubatud. Kooli raamatukogu ning disainistuudio on lahti 24/7 ning 90% ärkveloleku ajast veedetakse seal. Enne projektide/kollektsioonide sisseandmisi olen ma aga tihti kahe  suure kohvriga kooli ümber kolinud!

Merilin: Natuke ikka rohkem. Esimene aasta oli keerulisem, kuna oli palju kirjalikke eksameid eesti keeles – ehkki suhtluskeelena valdasin eesti keelt, ei osanud ma selles keeles kirjutada –  ja teiseks ka majanduslik pool. Elasin esimest korda kodunt ära ja oli vaja õpingutega samaaegselt töötada, et hakkama saada. Kuid mulle see ka väga meeldis – tööd kooli kõrvalt teha. Tegin päris palju stilistikat, sain uusi tutvusi  ning  kohtasin põnevaid ja inspireerivad inimesi läbi oma töö nagu Ženja Fokin, Aldo Järvsoo, Liisi Eesmaa, Kirill Safonov, Marin Sild ja Mari Martin. Paljudega hoian ikka veel kontakti, olen lähedane sõber ja vahel teen ka koostööd.

Asume moevaldkonda. Kes on sinu jaoks 5 kõige inspireerivamat moekuju hetkel?  Sinu jaoks suurim üllataja sel hooajal?

Roberta: Disaineritest kindlasti Alexander Wang, Mary Katrantzou ja Olivier Roustening. Nad on kõik nii noored ja andekad ning omad soovi muuta seda, kuhu suunas mood liigub.

Moeproduktsiooni osas kindlasti The Streeters, mis koondab enda alla ühed maailma kõige paremad stilistid-juuksurid-fotograafid ja meikarid.

Liisa: Mulle meeldib NYC’i moenädalat jälgida, sest see on alati värske, sportlik ja cool. Lemmikud  on Altuzarra, Alexander Wang, Helmut Lang, Y-3, Theyskens Theory. Siiani on suurim üllataja Altuzarra. Ja Alexander Wang on alati hea.

Merilin: Tänapäeval saavad paljud disainerid inspiratsiooni sellest, mis on juba moes olnud. Kõike on tehtud ja nähtud, nagu paljud ütlevad. Loomulikult on väga palju fantastilisi disainereid, aga mind inspireerivad pigem esimesed moegeeniused, kes tõesti tegid midagi väga uuenduslikku. Nagu Yves Saint Laurent, kes pani naised pükstesse, Jean Paul Gaultier oma väga julge madruseteemaga, Madeleine Vionnet, kes jättis 1890-ndatel oma mehe ja pere maha, et luua oma moe-brand´i Pariisis. Ta oli ka esimene disainer, kes hakkas diagonaalset kangast välja lõikama – mida tänapäeval kasutavad kõik haute couture´i disainerid. Siis ka Gianni Versace ja Alexander McQueen.  Mind inspireerib väga ka kübarakunstnik Philip Treacy ja mitmed moefotograafid nagu Helmut Newton ja David Bailey. Tekstiilidisaini valdkond, kus leitakse uusi põnevaid materjale, on ka minu arust väga huvitav ja inspireeriv. Nagu 3D-printing, kus saab riideid disainida arvutis ja välja printda terve outfit´i, mis on väga vapustav. Tooks välja näiteks sellised disainerid  nagu Iris van Herpen ja Michael Schmidt.

Mis on sinu jaoks mood? Kas lood täna ka ise moodi või mil viisil sinu elu praegu moega seotud on?

Roberta: Mood on minu jaoks ennekõike vajalik. See on miski, millesse ma olen kõige rohkem aega ja energiat investeerinud ja miski, mis annab minule mingi kasuliku rolli nii enda kui ka ühiskonna silmis. Moodi luues ja moevaldkonnas töötades tunnen end vajalikuna.

Hetkel tegelen naistemoe ja prindiga Balmaini moemajas ning olen võtnud õpingutes aastase pausi enne ülikooli lõpetamist ja lõpukollektsiooni loomist.

Liisa: Mulle meeldib rõhku panna enda välimusele, kuid kindlasti on mu stiil viimase paari aastaga muutunud lihtsamaks, sportlikumaks ning vähem silmapaistvaks. Ma olen moest kaugenenud ja usun, et veidi vähem sõltuv, ning  teen asju rohkem omamoodi.

Merilin: Fashion is my passion, fashion is hard work and fashion is a business. Et mood saaks olla kui elukutse, siis tuleb väga vaeva näha ja peab olema tohutult kirge, et sellega jaksata tegeleda. Nagu öeldakse, siis moel on ka see kole pool.

Hetkel töötan vabakutselise stilistina. Olen ka poole kohaga stilist ühes moe-brandi´de boutique´s Stockholmis, kus on huvitavad moemargid nagu Elie Saab, Versace, Roberto Cavalli, Temperley ja Moschino. Kuid plaanis on taas hakata disainima oma loomingut. Tahan väga oma moe-brand´i luua.

Kust läheb moevaldkonnas piir kunsti ja äri vahel?

Roberta: Kiirmood ehk high street fashion on kindlasti piiriks kunsti ja äri vahel. Kõrgmood on art at its finest ning eksisteerib omaette eraldi kunstivormina. Kiirmood järgib kõrgmoe suundasid, kuid teeb selle rohkem kättasaadavaks massidele – Mary Katrantzou 60 000€ showpiece on keskmisele inimesele kauge muinasjutt, kuid sarnase prindiga Zara kleiti võib omada igaüks.

Millist tööd sa teed? On see seotud moega? Millest unistad elukutse alal?

Roberta: Hetkel olen esimest hooaega Pariisis Balmaini moemajas prindidisaineri assistent.  Eelnevalt olen teinud printi Alexander McQueeni naistemoe kollektsioonidele, Mary Katrantzou’s ning Roksanda Ilincic’is. Võin julgelt väita, et praegusel hetkel töötan enda unistuste töökohal unistuste tiimiga. Palju loomingulist vabadust, vaba töökeskkond, noor disainitiim, imeilusad rõivad, üks vanemaid Pariisi moemaju = valem täiuslikule töökohale.

Liisa: Hetkel ei ole, töötan Soho House Group’i uues restoranis reception manager´ina. Kuid samal ajal otsin tööd loovasse valdkonda. Unistus on töötada WGSN’is (Fashion Trend Forecasting and Analysis).

Sel sügisel  –  mil viisil plaanid nö moekas olla?

Merilin: Mulle väga meeldivad huvitavad peakatted. Isegi, kui on talv, siis ma ei karda kanda värvi oma riietuses. Võibolla  isegi ka  parukaid hakata rohkem kandma.  Kuulsin, et see pidi olema üks kuumimaid uutest trendidest Hollywoodi juustestilistide ja kuulsuste seas.

Roberta: Kuna minu garderoob moodustub enamasti paljudest lihtsatest basic timeless– esemetest, mis kirjeldavad mind kõige paremini ja kannavad mind ühest hooajast teise, siis enamasti üritan hooaja trende jälgida läbi väikeste detailide. Sel hooajal jälgin kindlasti catwalk´i meigitrende ning üritan enda look´i värskendada uute ehete ja aksessuaaridega – mustad  suurte kuldpannaldega madalad saapad on kindlasti mu must-have.

Liisa: Plaanin edasi kanda ketse nii kaua kui saan, või siis tavalisi mustast nahast Chelsea boots´e, skinny´sid musti teksasid, lihtsat musta mantlit või suleparkat.

Hooaja valik käekotiks, aksessuaariks, jalanõudeks, mantliks, peoriietuseks oleks?

Roberta: Selle hooaja lemmikud on kindlasti suured mantlid, mõnusad soojad kudumid ja nahk  (päris, mitte kunst!).  Õhtusteks üritusteks ja väljaskäimiseks Balmainist inspireeritud suured kõrvarõngad ja vööd ning palju kulda! Meesteosakonnas šoppamine on rohkem  “in“  kui kunagi varem ja värvidest must, tumesinine ning sügavad tumedad toonid.

Ütle üks kiiksuga moe-ese, mis sinu kapis on?

Liisa: Hullumeelsed outfit´id olen enamasti ära visanud … Kõige rohkem pilke püüavad vast mu Jeremy Scotti tiibadega ja USA lipu värvides ketsid.

Merilin: Pastie´s. Sellised rinnakaunistused nagu burlesque´i esinejad kasutavad. Võib kanda musta pits-body all.

Mille üle oled oma kapis kõige uhkem?

Roberta: Kindlasti kõige kallimateks rõivasteks kapis on need, mille kallal ma ise olen töötanud teatud brand´ide kollektsioone luues või mis ma olen soetanud stuudionäidistest. Selliste rõivaesemetega kaasneb emotsionaalne väärtus, mis aastatega ainult kasvab. Roksanda Ilincic´i imeilusad eredad siidkleidid ja Mary Katrantzou prindiga pluusid on kindlasti ühed mu lemmikud. Samuti julgen uhkust tunda oma Nicholas Kirkwoodi kingakogu üle, mis on aastatega aina kasvanud.

Liisa: Üks must viisakas Zara jakk, mis on aastaid vana ja emalt saadud … Nii hea fitting´uga jakki pole kusagilt mujalt leidnud.

Merilin: Minu väga vanad vintage kasukad. Kuid proovin neid mitte liiga tihti kanda, kuna mulle ei meeldi, et hetkel on päriskarv läinud nii suureks trendiks ning nii palju loomi piinatakse ja tapetakse valel viisil ainult moe pärast.

Et saada kiirelt moejanu kustutatud, milliseid allikaid kasutada?

Roberta: Tõeliselt mainstream vastuses sellele küsimusele, kuid paraku on nii, et  igapäevaseks rutiiniks on saanud tööl hommikukohvi kõrvale 15 minutit kiirelt Style.com-i päevauudised/galeriid/uued show´d ja alles siis saab päev alata. Gossipi-moe-silmailu pisiku toidab see küll ära. Blogisid jälgida pole viimasel ajal üldse aega olnud ning ka enda blogi pidades olen teinud postitusi aina harvemini.

Liisa: Ajakirjadest iD, Bon, Tank, 10, jne. Blogidest Man Repeller: www.manrepeller.com ja www.selfservicemagazine.com/

Merilin: Ma käin päris palju näitustel ja moeüritustel, kus näen kantavat moodi päriselus. Kohvilaual on mul mitmeid ajaloolisi moeraamtuid minu  favourite moeloojatelt nagu McQueen, YSL ja ka fotoraamatud  nagu David Lachapelle, mida mulle meeldib sirvida aegajalt. Olen  päris palju vanu ajakirju alles hoidnud nagu Itaalia Vouge´id ja Elle –  minu arvates on suht põnev vaadata, mis oli moes mõned aastad tagasi. Mood liigub tänapäeval nii kiiresti, et vahel ei jõuagi kohe korralikult reflekteerida selle üle, mis just käesoleval hetkel moes on.

 

 


Hinda loetud artiklit kümnepalli skaalas

Teised uudised

Tallinn Fashion Week 2020

Eesti moe tähtsündmus Tallinn Fashion Week leiab aset 5.-6. mail tuues lavale nii kodumaa tippmoeloojad kui ka uued tegijad. Seekord…